Põlisaadel
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Põlisaadli ehk vana aadli ehk vana-aadli alla arvati need aadlisuguvõsad, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusse saab tõestada hiljemalt 14. sajandist.
Vanas käsiraamatus "Gothaisches Taschenbuch" ja uues käsiraamatus "Genealogisches Handbuch des Adels" on need toodud rubriigis "Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.
Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt Suure rahvasterändamise aegsetest pealikest ja õilisvabadest, enamalt jaolt aga vara- ja uuskeskaegsete ametite, põhiliselt krahviametite täitjatest.
Aadlisuguvõsad konsolideerusid 11.–13. sajandil, esimesena Švaabimaal ja Alam-Lotringis. 11. sajandil suurenes aadlisuguvõsade arv hüppeliselt, eelkõige ministeriaalide arvel. Sellele järgnes isoleerumine ülejäänud elanikkonnast. Kindlapiiriline võimuterritoorium moodustus siis, kui rajati kodukirikud ja kodukloostrid ning ehitati kõrglinnused ja veelinnused, mis olid aadlivõimu nähtavateks väljendusteks. Alles sel ajal määrasid paljud aadlisuguvõsad kindlaks oma nime. Peale selle suurenes pärimiskorrast täpse kinnipidamise tähtsus. Aadlisuguvõsad avaldasid kuningale ja kirikule jõulist survet, et kord saadud ametid muutuksid päritavateks. Selle tagajärjel läks võim kohtadel aadlisuguvõsade kätte ja kuninga võim aina nõrgenes. Vastukäiguna hakkasid kuningad üha enam oma varade haldajateks panema ministeriaale. Algasid ka püüded luua territoriaalselt suletud maavaldusi. Osalt sai see teoks soode ja kõnnumaade raadamise tulemusel. Viljakaks muudetud maad läksid aadli omandisse (lääniks).
Mõnedest põlisaadli suguvõsadest said vabahärra- või krahvisuguvõsad. Mõned nendest suguvõsadest olid nii uhked, et nad ei võtnud kunagi vastu vabahärra- ega krahviseisust, mida kompromiteeris sagedane tiitlite ostmine. Sellistesse suguvõsadesse kuulusid näiteks igivanast suguvõsast põlvnev Gans zu Putlitz (Edler Herr Gans zu Putlitz; selle suguvõsa vana tiitel säilis ka Saksa DV-s), Ritter Karl vom und zum Stein ja Otto von Bismarck, kes tõrkus krahvi ning hiljem vürsti- ja hertsogitiitli vastu (ta võttis tiitlid küll vastu, kuid hertsogitiitlit ei kandnud).