[go: up one dir, main page]
More Web Proxy on the site http://driver.im/Mine sisu juurde

Svingtants

Allikas: Vikipeedia

Svingtants on rühm tantsustiile, mis arenesid 1920.–1950. aastatel sving-džässmuusika ajastul. See stiil pärineb Ameerikast New Yorgist Harlemi naabruskonnast. Svingtantsalguses mustanahalised. Seetõttu selle kohta avalikku uurimismaterjali napib, sest sel ajal koguti materjali valgenahaliste vaatenurgast ning filtreeriti välja kõik ebasobilik, mis ühiskonna normidega kokku ei sobinud. Õnneks muutus svingtants nii populaarseks, et seda kanti põlvkonniti edasi, tänu millele teame tänaseks sellest palju rohkem.[1]

Svingi mõistet on aastatega korduvalt määratletud. Võistlustantsijad defineerisid seda kui hõljumist ja tõusvat hoogu, mille käigus energia ja tempo aina kasvab. Seevastu muusikud määratlesid svingi pigem muusika aspektist, mitte kuulaja ega tantsija vaatekohast. Väga vähe uuringuid on tehtud svingist tantsija seisukohast lähtudes, sest seda on raske sõnastada ning vastus jääb alati pealiskaudseks ja lakooniliseks. Ainsad uuringud svingtantsu kohta on tehtud selle ajaloolise, modernse ja stiililise tausta kohta.[2]

Charleston'i stiil sai maailmakuulsaks 1920. aastatel, kui üks populaarsemaid muusikale oli Broadway "Runnin' Wild", kus kasutati muusikapala "The Charleston". Samas on teada, et tšarlstonile omaseid samme kasutati juba palju varem. Kahjuks pikka aega oli tšarlston keelatud, sest stiil on pärit Aafrikast ning 1920. aastatel ei peetud seda poliitiliste ja ühiskonna normide tõttu aktsepteeritavaks.[3]

Tšarlston kui tantsustiili nimetus pandi Ameerika linna Charlestoni järgi, mis asub South Carolinas, kus see stiil tekkis. Charleston'i tipphetk jääb aastasse 1926, sest juba 1927. aastal hakkasid uued stiilid võimust võtma ja tšarlstoni tantsu elemendid kanti üle Lindy-hop '​i stiili.[3]

Naised, kes 1920. aastatel populariseerisid ja kujundasid tšarlstoni stiili, nimetati flappers '​iteks. Selline nimetus tulenes sellest, et naised lehvitasid tantsides oma käsi ning kõndisid nagu linnud. Üldiselt kandsid daamid lühikesi kleite ning mehed õlgkübaraid ja pesukaruvillast mantleid. Teatud osa ühiskonnast nägi flappers '​eid skandaalsetena ja kõlbelise allakäigu esindajatena.[3]

Charleston'i tantsitakse tänapäeval nii soolona, grupina kui ka partneriga, kuid lehvivad käed ja linnulikud jalad on ikka veel selle peamised iseloomujooned. Nüüdseks tehakse samme suurte ja lõtvade liikumistega koos nelja põhisammuga, kus käed kiiguvad vastassuunas jalgade liikumisega.[4]

Charleston'i tantsustiil loodi algselt selleks, et seda sobitada ragtime'i muusikastiiliga 1920. aastate lõpus, kuid 1930. ja 1940. aastatel arenes see tantsustiil bigbändidele.[4]

Charleston'i muusikastiili teatakse kui ragtaim-džässi, mis on kiire 4/4 taktimõõdus koos sünkopeeritud rütmidega. Tänapäeval kasutatakse peale põhisammude ka selliseid tantsuelemente, nagu pigeon toeing, high kicks, leg swings ja flexed feet.[4]

Kõige populaarsemad tšarlstoni tantsulugusid on teinud Ella Fitzgerald, Benny Goodman, James P. Johnson ja Howard Lanin.[4]

Lindy-hop '​i peetakse svingtantsude vanaisaks. See on paaristants, mis on pärit 1900. aastate algusest. Lindy-hop kasvas koos bigbändi ajastuga, kus bänd inspireeris tantsijaid ja tantsijad bändi. Nagu ka teised svingtantsu stiilid, arenes ka Lindy-hop afroameerika tantsudest, põhinedes charlestonil. Seda tihti kirjeldatakse kui algset svingtantsu. Lindy-hop '​ist on arenenud välja ka East Coast swing, balboa, shag ja bugi-vugi.[5]

Lindy-hop on peamiselt improvisatsiooniline, mis teeb selle tantsupõrandal põnevaks ja mänguliseks. Vaatamata stiili nimele pole tantsus "hüppamist". Lindy-hop '​i iseloomustab stiilile omane välja kiikumine, kus üks partner tõmbab paarilise kätt hoides avatult olles endale oma paarilise lähemale ning kiigutab ta tagasi välja algsesse asendisse. See on väga sportlik tantsustiil, kus jalad on pidevas liikumises ja tavalise elegantsuse asemel on aktiivsus kõige tähtsam. Lindy-hop '​is kasutatakse ka akrobaatilisi trikke, kuid tants on enamjaolt väga pehme, täpne ja sünkroonis muusikaga. Eriti tihti tuuakse tantsu sisse omaenda isikliku stiili, mis teeb selle veel spontaansemaks.[5]

Lindy-hop '​ile omane uus muusikastiil sisaldas mitut stilistilist tunnust, mis pärinevad erinevatest aegadest ja kohtadest. Suur ulatuslik 4/4 taktimõõdu kasutus, poogenpilli sõrmedega mängimine, kitarr ja trummimäng sulatas kokku värske muusika väljanägemise.[5]

Lindy-hop koosneb kuue ja kaheksa peale loetud sammudest. Muusika on kiire ja heatujuline. Tantsijad kasutavad esinedes tihti shine step '​i, mis laseb ühel partneritest laval särada. Sageli tantsitakse samme Suzi Q, Truckin’s ja Twists. [5]

Lindy-hop '​i muusikastiili tuntud muusikud on Artie Shaw, Cab Calloway, Count Basie ja Chick Webb.[5]

Bugi-vugi (bugi-vugi) stiil arenes välja lindy-hop '​ist ja jitterbug '​ist. See stiil pärineb juba 1800. aastatest Lõuna-Texasest. See arenes välja muusikastiilist ja oli kõige populaarsem afroameerika kogukondades. Sel ajal seostati seda stiili majapidude ja alkoholi tarbimisega, sest bugi-vugile omast muusikat mängiti odavates baarides, kus õlut serveeriti tünnidest. Ehkki bugi-vugi muusika alged on juba 1870. aastates, siis selle tantsu kõrgperiood jäi 1950. aastatesse.[6]

Bugi-vugi on improvisatsiooniline tants koos paarilisega, mis arenes välja lindy-hop '​ist. Sellel stiilil on kindel ülesehitus ja tehnika ning täpselt määratletud sammud. Bugi-vugi tantsides on rüht madal, jalad on kõverdatud ja iga samm toimub põrkudes. Tantsijad vetruvad jalgadega maa poole, keskendudes nii pahkluudele kui ka põlvedele. Bugi-vugile on omane, et keharaskus on asetatud varvastele, tänu millele on võimalik kandu rohkem tõsta.[6]

Populaarsete bugi-vugi laulude autorid on Bob Crosby, Pinetop Perkins, Jimmy Yancy ja Mead Lux Lewis.[6]

  1. (Kouame, 2023)
  2. (Strickland, 2014)
  3. 3,0 3,1 3,2 (Haim, 2012)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 ("Charleston", s.a.)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 (Spring, 1997)
  6. 6,0 6,1 6,2 (Boogie Woogie: From "Barrelhouse" to dancesport sensation, 2022)