Struktureeritud programmeerimine

Struktureeritud programmeerimine on programmeerimisstiil, mis seisneb peamiselt goto lausendi kasutamise vältimises. Selle algust seostatakse 1968. aastal Edsger Dijkstra avaldatud artikliga "A Case against the GO TO Statement".^[1]

Struktureeritud programmeerimise kohaselt saab kogu programmi koostada kasutades vaid kolme tüüpi keelekonstruktsioone:

• Jada on üksteise järel käivitatavad käsud.
• Valiku korral täidetakse käsud, kui mingi tingimus on täidetud. Valikuteks on paljudes keeltes if- ja switch-lausendid.
• Tsükli korral täidetakse mingit käsujada korduvalt, kuni mingi tingimus saab või lakkab olemast täidetud. Tsükliteks on paljudes keeltes while-, do ... until- ja for-lausendid.

Nende keelekonstruktsioonide kasutamisel on programmi loogika inimesele palju kergemini hoomatav, sest kohad, kuhu programmi täitmisjärg hüppab, on selgesti aimatavad, erinevalt goto kasutamisest, kus täitmisjärg võib hüpata suvalisse kohta programmis.