Serbia-Bütsantsi stiil

See artikkel räägib uusbütsantsi stiilist. Serbia Bütsantsi arhitektuuri kohta vaata artiklit Bütsantsi arhitektuur Serbias.

Serbia-Bütsantsi stiil on Serbias alates 19. sajandi keskpaigast ja 20. sajandi keskpaigani kasutusel olnud uusbütsantsi arhitektuuristiil, mis lähtub keskaegse Bütsantsi arhitektuuri Serbia kohaliku ehituskoolkonna ehitistest. Stiili kasutati mitte üksnes kirikuarhitektuuris, vaid ka ilmalikes avalikes ehitistes.

Stiili lähtepunkt on romantismist võrsunud kasvavast huvist rahvuse ja riigi ajaloo vastu, samuti võib selles näha Serbia riigis kujunenud vastuseisu ilmingut üle Euroopa levinud rahvusvahelistele stiilidele klassitsismile ja uusbarokile ja rahvusliku stiili otsingut seoses Serbia iseseisvumisega 1830. aastal^[1]. Serbia-Bütsantsi stiilis ehitisi iseloomustab Serbia 10.–14. sajandi Bütsantsi ehitiste, eelkõige kirikute vormi ja dekoori elementide kasutamine ja nende kohandamine uutele ruumitüüpidele, samuti on stiilis tuntav juugendi mõju.

Serbia-Bütsantsi stiilis eristatakse kolme perioodi.

Varane Serbia-Bütsantsi stiil kombineerib (analoogiliselt vene-bütsantsi stiiliga) n-ö läänelikke vorme Bütsantsi arhitektuuri elementidega. Tüüpiline näide sellest on Smederevo Püha Georgi kirik, mille Lääne-Euroopale tüüpilisel lääneviiluga pikihoonel on viis kuplit, mis paiknevad Bütsantsi keskperioodi arhitektuurile omaselt kreeka risti kujulisel ruumiosal.

Küpse ehitusstiili periood on seotud Serbia kuningriigi edenemise ja tugevnemisega aastail 1882–1914. Sel ajal kujunes stiil välja iseseisva rahvuslikkusele pretendeeriva ehitusstiilina. Ehitati eelkõige palju uusi kirikuid, harvem muid ehitisi.

Kolmas, hilise stiili ehitusperiood jääb maailmasõdade vahelisse aega, mil stiil levis üle kogu Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi, ehkki see oli siiski enim levinud idapoolses osas, Kesk-Serbias. Jugoslaavia kuningriigi lääneosast leiab vaid harvu näiteid ning need on enamasti Serbia Õigeusu Kiriku kirikud. On olemas ka üksikud näited väljarännanud serblaste aladelt, näiteks Püha Spiridoni kirik Triestes. Sellest perioodist on ilmalikke ja sakraalehitisi ligikaudu samas mahus.

Pärast Teist maailmasõda hakkasid võimule tulnud kommunistid vältima kõiki historitsismi ilminguid arhitektuuris, sealhulgas Serbia-Bütsantsi stiili^[1]. Pärast sotsialistliku Jugoslaavia lagunemist on stiili kasutatud taas uutes sakraalehitistes nagu kirikutes ja kloostrites.

• Smederevo Püha Georgi kirik, Andreja Damjanović
• Niši katedraal
• Vranje Püha Kolmainu peakirik
• Sarajevo õigeusu katedraal
• Mostari Püha Kolmainsuse peakirik Mostaris
• Belgradi Kristuse Taevamineku kirik, Pavle Stanišić ja Jovan Ristić

• 
  Kristuse Taevamineku kirik Belgradis
• 
  Vranje peakirik
• 
  Sarajevo õigeusu katedraal
• 
  Mostari katedraal

• Trieste Püha Spiridoni kirik Triestes, Carlo Maciachini
• Pančevo Issandamuutmise kirik, Svetozar Ivačković
• Leskovaci Eelija kirik
• Belgradi uue kalmistu kirik
• Jagodina Peetruse kirik
• Sremski Karlovci kalmistu kabel, Vladimir Nikolić
• Paraćini Kolmainu kirik, Jovan Ilkić
• Kruševaci Püha Georgi kirik, Dušan Živanović
• Herceg Novi Miikaeli kirik
• Kosovo Mitrovica kirik, Andra Stevanović
• Oplenaci Püha Georgi kirik
• Belgradi telefonikeskjaam, Branko Tanazević
• Vuk Karadžići fondi maja Belgradis

• 
  Pančevo vana kirik (kuni 1909)
• 
  Leskovaci kirik
• 
  Püha Nikolai kirik Belgradi Uuel kalmistul
• 
  Vuk Karadžići fondi maja

• Čačaki kool, Dragutin Maslać
• Sremska Mitrovica kool, Momir Korunović
• Krupanji Kristuse Taevamineku kirik
• Sideministeerium Belgradis
• Belgradi vana postimaja
• Lunastaja katedraal Banja Lukas, Dušan Živanović
• Püha Savva kirik, Bogdan Nesterović ja Aleksandar Deroko
• Beli dvor Dedinjes, Živojin Nikolić, Viktor Lukomski ja Nikolai Krasnov
• Patriarhaadi hoone
• Belgradi Püha Markuse kirik, Branko ja Petar Krstić

B. Pantelić. Nationalism and Architecture: The Creation of a National Style in Serbian Architecture and Its Political Implications. - Journal of the Society of Architectural Historians. Vol. 56, No. 1 (Mar., 1997), pp. 16-41. University of California Press