Sobimus

See artikkel vajab toimetamist. (August 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sobimus ehk võimaldus ehk lubavus ehk võimaldavus ehk võimaldatus (inglise keeles affordance) tähendab võimalust objektile või keskkonnale midagi teha. Olgugi et on arenenud ka täiendavaid tähendusi, siis originaalne definitsioon psühholoogias hõlmab kõiki tegevusi, mis on füüsiliselt võimalikud. Kui kohaldati kontseptsiooni disainile, hakkas see viitama ainult nendele võimalustele, millest teadlik ollakse.

Psühholoog James J. Gibson võttis termini "sobimus" algselt kasutusele oma 1977. aastal ilmunud artiklis "Sobimuste teooria" ("The Theory of Affordances''^[1]) ja arendas seda põhjalikumalt edasi oma raamatus "Ökoloogiline lähenemine visuaalsele tajule" ("The Ecological Approach to Visual Perception"^[2]). Tema definitsioon sobimusest on see, mida keskkond pakub või varustab loomale. Peamiselt võrdleb Gibson sobimust ökoloogilise nišiga, rõhutades seda, kuidas nišid iseloomustavad looma elamist oma keskkonnas.

Gibsoni arvates kipuvad inimesed muutma oma keskkonda, et muuta seda selliseks, kus on lihtsam elada (isegi kui see teeb loomade seal elamise raskemaks), näiteks sooja hoidmiseks, pimedas nägemiseks, laste kasvatamiseks ja ringi liikumiseks. See tendents muuta keskkonda on inimestele omane ja Gibson väidab, et on viga käsitleda sotsiaalset maailma materiaalsest maailmast eraldi või tööriistu naturaalsest keskkonnast eraldi. Ta toob välja selle, et tootmine toimus algselt käsitsi kui ühe manipuleerimise liigina.

Gibson leiab, et sobimus on sõltumatu isiku võimest seda tajuda. Näiteks võib uksel olla sobimus "avatavus" (selle sobimus isiku suhtes), kuid võib olla näiteks peidus või maskeeritud (isikule pole teada informatsioon selle sobimuse kohta). Teisalt aga juhul, kui nii sobimus (isik saab ust avada) kui ka informatsioon keskkonna sobimuse kohta (uks on nähtav, uksel on olemas ukselink jne) on olemas, on otsene taju saavutatud.

1988. aastal omistas Donald Norman termini "sobimus" tähenduse inimese-masina koostoime kontekstis sellistele tegevusvõimalustele, mis on kergesti tajutavad tegutseja poolt. Sobimus on disaini aspektist objekt, mis soovitab, kuidas objekti tuleks kasutada; visuaalne vihje selle funktsioonile ja kasutamisele. See tõlgendus sai tuntuks interaktsiooni disaini valdkonnas tänu tema raamatule "Igapäeva asjade disain" ("The Design of Everyday Things"^[3]). See tõlgendus muudab mõiste sõltuvaks mitte ainult isiku füüsilisest võimekusest, vaid ka isiku eesmärkidest, uskumustest ja varasematest kogemustest. Kui isik astub ruumi, mis sisaldab tugitooli ja palli, siis Gibsoni originaalne definitsioon sobimusest leiab, et isik võib visata tugitooli ja istuda pallile, sest see on objektiivselt võimalik. Normani määratlus (tajutavast) sobimusest leiab, et isik suure tõenäosusega istub toolile ja viskab palli. Normani definitsioon sobimusest "soovitab" kuidas objektiga võiks suhelda. Näiteks palli suurus, kuju ja kaal teevad inimsetele selle viskamise kergeks ja see vastab nende varasematele kogemustele sarnaste objektide kohta. Keskendumine tajutavale sobimusele on palju asjakohasem praktilise disaini probleemidele, mis võib omakorda seletada selle laialdast kasutuselevõttu. Norman selgitas hiljem, et see piirang mõiste tähendusele oli olnud tahtmatu. Ta asendaks selle "tajutava sobimusega" kõikides oma raamatu tulevastes trükkides. Sellegipoolest on definitsioon tema raamatust levinud inimese-arvuti interaktsiooni ja interaktsiooni disaini valdkondades.

Pärast kontseptsiooni kohandamist on sobimuse mõiste tähendus edasi nihkunud ning seda on hakatud kasutama loendamatu nimisõnana, viidates objekti või süsteemi tegevuste võimaluse leitavusele, näiteks "sellel nupul on hea sobimus". See omakorda on tekitanud tegusõna (i.k afford, mis ei ole kooskõlas selle sõnaraamatust pärit definitsiooniga), mida disainerid ja inimese-arvuti interaktsiooni valdkondades kasutatakse kui "soovitama" või "kutsuma". Erinevad tõlgendused sobimusest, olles küll tihedalt seotud, võivad olla segadust tekitavad nii kirjalikult kui ka vestluses, juhul kui kavandatud tähendust ei ole rõhutatud ja sõna ei kasutata tihti. Isegi autoriteetsetes õpikutes võib olla vastuolu mõiste kasutamises.

Psühholoog James Gibsonit (1977) peetake sobimusteooria autoriks. Tema mõistis lubavustena iga keskkonna latentseid, tajujast sõltumatuid tegutsemisvõimalikkusi. Lisaks on klassikustaatus Donald Normani([1988] 1990) töödel. Norman rakendas lubavuse mõistet inimese ja arvuti vahelise suhtluse mõistmiseks ning tema mudelis on lubavused vaid need tegutsemisvõimalikkused, mida konkreetne tegutseja tajuda suudab.

Sotsiaalsed sobimused aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalsete sobimuste mõistet kasutatakse selleks, et mõista ja mõtestada tehnoloogiate ja suhtluse seotust näiteks sotsiaalmeediaplatvormi puhul. Platvormide (nt Facebook) lubavused muudavad nende kasutamise teatud eesmärkidel (nt sõprade lisamine, piltide üleslaadimine) lihtsamaks kui teistel eesmärkidel (nt. anonüümne suhtlus poliitilise protesti jaoks). Siiski võivad inimesed lubavusi ka mitte-eesmärgipäraselt kasutada. Lubavuste mõistestik arvestab kasutaja toimimisvõime (ingl agency) ja tehnoloogia võimu vastastikust suhet. Erinevad kasutajad tajuvad erinevaid lubavusi erinevalt.

Sotsiaalmeediauurija Danah boyd danah boydi (2010) sõnul on sotsiaalmeedial neli põhilubavust: jäävus, kopeeritavus, skaleeritavus ja otsitavus.

Jäävus kui lubavus tähendab, et see, mis me ütleme ja esitleme salvestatakse ning arhiveeritakse automaatselt. Meie loodud sisu pole ajas kaduv; meil on lihtsam meenutada, mida me tegime ja mõtlesime aasta, kaks või viis tagasi. Samas jääb alles ka aina suurem hulk igapäevasest eneseväljendusest ja suhtlusaktidest, kui me tahame mingist salvestusest tulevikus lahti saada, on koopiate (ning koopiatest koopiate) leidmine ning kustutamine keeruline, kui mitte võimatu.

kopeeritavus tähendab seda, et bittidest koosnevat sisu on lihtne paljundada ja muuta, mis tähendab, et aina keerukam on eristada algallikat matkijast ja originaali koopiast.

skaleeritavus tähendab seda, et igasuguse sotsiaalmeedia sisu potentsiaal saada nähtavaks on väga suur, ent ei ole seejuures garanteeritud ega jaotu sisu ja selle tootjate lõikes ühtlaselt ega õiglaselt. Enamikku sellest, mida inimesed sotsiaalmeedias väljendavad, näevad vaid vähesed inimesed või üldse mitte keegi.

otsitavus tähendab seda, et sotsiaalmeediasisu on otsingumootoritele ligipääsetav ja formaadilt mõistetav. Tehnoloogiad, mida me kasutame, jätavad jälgi ja oskavad neid aina efektiivsemalt töödelda. See tähendab, et meid on nii sotsiaalmeediast kui ka füüsilisest ruumist (tänu kohateadlikele rakendustele) aina lihtsam leida. Neil lahenditel on otsene tagajärg meie turvalisusele, privaatsusele ja eri laadi vabadustele (liikumisvabadus, sõnavabadus jne).

• eesmärgipärasus
• omailm
• ökoloogiline sobitumine

• "Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?" Katrin Tiidenberg. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017, 363 lk; ISBN 978-9985-58-838-3
• The Theory of Affordances. James Gibson, Robert Shaw, John Bransford (Toim.). Perceiving, Acting, and Knowing: Toward an Ecological Psychology. Hillsdale: Lawrence Erlbaum Associates,1977, 67–82.
• The Design of Everyday Things. Donald Norman, [1988] 1990. New York: Doubleday.
• Social Network Sites as Networked Publics: Affordances, Dynamics, and Implications. boyd, danah,2010. Zizi Papacharissi (Toim.), Networked Self: Identity, Community, and Culture on Social Network Sites. New York: Routlege, 39–58.
• Affordances Revisited: Articulating a Merleau-Pontian View. Nina Bonderup Dohn, 2009. International Journal of Computer-Supported Collaborative Learning 4, 2, 151–170.