Narvataguse

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2021) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Narvataguse oli Tartu rahulepingu alusel Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv territoorium Narva jõe paremkaldal. Narvataguse on praegu de facto Venemaa Leningradi oblasti koosseisus.

Ala hõlmas kolm valda: Naro(o)va vald (hiljem Narva vald), Kose vald (hiljem Piiri vald) ja Karjati vald (hiljem Raja vald) ehk kokku siis Narvataguse vallad. Neist Narva valla ala (territooriumi põhjaosa ehk ajaloolise Ingerimaa äärmine lääneosa) on kutsutud ka Eesti-Ingeriks, ent see ei käi kogu Narvataguse kohta.

Ala kuulus halduslikult Vaivara kihelkonda ja Viru maakonda.

Jaanuaris 1919 läks Narvataguse Eesti Vabadussõja käigus Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahu lepinguga (1920).

Teises maailmasõjas okupeeris Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti ning liitis selle Eesti NSV-nimelise haldusüksusena NSV Liidu koosseisu. 1941. aasta suvel okupeeris Saksamaa Eesti, sealhulgas Narvataguse. Erinevalt muudest Eesti aladest, mis liideti Eesti kindralkomissariaadina Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu, jäi Narvataguse väegrupi Nord sõjalisse haldusse.

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal eraldasid Nõukogude võimud 1945. aasta jaanuaris Narvataguse Eesti NSV-st ja viisid selle ala Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu (juba 15. augustil 1944 oli 75% Eesti NSV Petseri maakonnast eraldatud ja liidetud Vene NFSV-ga). Endised Narva, Piiri ja Raja valla alad liideti Leningradi oblasti Kingissepa ja Slantsõ rajooniga.

Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal ei ole NSV Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu Narvataguse on praegu de facto Venemaa Leningradi oblasti koosseisus.

Narvataguse pindala oli kokku 375 km².^[1]

Külade arv oli 1920. aastal Narva vallas 20, Kose vallas 10 ja Karjati vallas 21.^[1]

Nende seas olid aastatel 1919–1925 järgmised külad: Bolšaja Mokred, Suur-Žerdjanka, Bolšoje Zagrivje, Dolgaja Niva, Hannika, Karstula, Konduši, Kukin Bereg, Kuritšek, Malaja Mokred, Maloje Zagrivje, Odrasaare, Olga-Risti, Omuti, Perevolok, Popovka, Pustoi Konets, Radovel, Saarküla, Skorjatina Gora, Ust-Žerdjanka, Vanaküla, Väiküla.

1939. aasta vallareformiga nimetati vallad ümber: Naro(o)va vald Narva, Kose vald Piiri ja Karjati vald Raja vallaks. Pakuti välja ka Narvataguse venepäraste asulanimete eestistamist: Stepanovštšina – Kalda, Djuk-Perevoloka – Kalaküla, Suur-Perevoloka – Perve, Skamja – Kambi, Kuritšek – Kurundi, Vtroja – Raja, Zaborovje – Tagametsa, Radoveli – Raadvere, Zagrivje – Vabaküla, Konduši – Koidu, Mokredi – Metsa, Kukin ja Malentsovo – Aru.

Narvataguse ja Petserimaa agraarkorra maaomandus ja maakasutussüsteem erines muust Eestist – domineeris vene kogukondliku maaomanduse süsteem hingemaa näol. Maa kuulus valdavalt külakogukondadele. Narva vallas asusid ka Lilienbachi (Novo-Ivanovskoje mõis), Saare mõis ja Baikovi mõis ning Lomõ puustus, Karjati vallas Annenskaja poolmõis ja Testsina, Lutsinniku, Sasino ja Pansino puustus.

Narvataguse territooriumi põhjaosa on põline vadja-isuri asuala.

1922. aastal elas Narvataguse valdades 7608 ja 1934. aastal 7645 elanikku. Valdava osa valdade elanikkonnast moodustasid 1934. aastal venelased (5874 ehk 76,8%), kellele järgnesid eestlased (903 ehk 11,8%) ja muud rahvused (868 ehk 11,4%). Viimaste hulka kuulusid peamiselt soomlased, isurid ja vadjalased, kes elasid eelkõige Eesti-Ingeri aladel.^[1]

Paljud Petserimaa ja Narvataguse Eesti Vabariigi kodanikud olid kohustatud võtma endale perekonnanime kuni 1. jaanuarini 1922, neil peale ees- ja isanime eraldi ametlikku perekonnanime seni ei olnud. Petserimaa ja Narvataguse elanikud said endale ka perekonnanimed, s.o sada aastat hiljem kui ülejäänud Eestis.^[3]

• Eesti Ingeri

• Narvataguse kaart
• История Принаровья, http://www.narova.eu