Natalia Ginzburg

Natalia Ginzburg [nataˈliːa ˈɡinʦburɡ] (sünninimi Levi; 14. juuli 1916 Palermo – 7. oktoober 1991 Rooma) oli itaalia kirjanik, tõlkija ja poliitik.

Natalia Levi sündis 14. juulil 1916 Palermos juudi päritolu histoloogi Giuseppe Levi perekonnas. Tema ema oli Milanost pärit katoliiklane Lidia Tanzi, ema õde kirjanik ja Eugenio Montale abikaasa Drusilla Tanzi. Isa oli fašismivastane ja vangistati fašismiperioodil koos oma kolme vennaga. Natalia, tema õde Paola ja kolm venda said ateistliku hariduse. Kirjaniku lapsepõlv möödus Torinos.

1938. aastal abiellus ta Leone Ginzburgiga. Neil olid pojad Carlo ja Andrea ning tütar Alessandra. Leone Ginzburg õpetas Torino Ülikoolis vene kirjandust ning nii tema kui ka Natalia suhtlesid tihedalt fašismivastaste intellektuaalidega, kes olid koondunud kirjastuse Einaudi juurde.

1940. aastal saadeti Leone Ginzburg poliitilistel põhjustel siseeksiili Pizzolisse, kus ta oli kuni 1943. aastani. Natalia ja lapsed elasid suurema osa ajast koos temaga. Siis läksid Natalia ja Leone salaja Rooma ja andsid seal välja fašimivastast ajalehte, kuni Leone vanistati. 1944. aasta 5. veebruaril suri Leone piinamise tagajärjel Roomas Regina Coeli vanglas. Sama aasta oktoobris asus Natalia tööle Roomas kirjastuses Einaudi. 1945. aasta sügisel naasis ta Torinosse, kuhu suundusid ka ta vanemad ja kolm last, kes olid Saksa okupatsiooni ajal pagenduses Toscanas.

1950. aastal abiellus Natalia Ginzburg Gabriele Baldiniga, kes oli inglise kirjanduse õppejõud ja Londoni Itaalia Kultuuriinstituudi direktor. Nad elasid Roomas. Abielust sündisid tütar Susanna (1954–2002) ja poeg Antonio (1959–1960).

1969. aastal suri Natalia Ginzburgi teine abikaasa ning ta hakkas järjest aktiivsemalt tegelema poliitikaga, kuuludes koos enamiku Itaalia intellektuaalidega vasakpoolsete hulka.

1971. aastal allkirjastas ta koos paljude kirjanike, kunstnike, poliitikute ja teiste intellektuaalidega avaliku kirja seoses Giuseppe Pinelli surmajuhtumiga. Kiri ilmus 13. juunil 1971 nädalalehes L'Espresso.

1983. aastal valiti ta Itaalia Kommunistliku Partei nimekirjas parlamenti, kus ta kuulus iseseisvate vasakpoolsete (Sinistra indipendente) gruppi.

Natalia Ginzburg suri Roomas ja on maetud Verano kalmistule.

• "La strada che va in città" ("Tee, mis viib linna"), 1942 (pseudonüümiga Alessandra Tornimparte; 1945. aastal trükiti uuesti autori õige nimega)
• "La strada che va in città e altri racconti", 1945
• "È stato così" ("See oli nii"), 1947, võitis kirjanduspreemia "Tempo" (eesti keeles 1981, tõlkinud Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32/33, 1981; samas köites ka "Ambur")
• "Tutti i nostri ieri" ("Kõik meie eilsed"), 1952
• "Valentino", 1957
• "Sagittario" ("Ambur"), 1957 (eesti keeles 1981, tõlkinud Anne Kalling, Loomingu Raamatukogu 32/33, 1981; samas köites ka "See oli nii")
• "Le voci della sera" ("Õhtused hääled"), 1961
• "Lessico famigliare" ("Perekonna kõnepruuk"), 1963, võitis Strega auhinna
• "Caro Michele" ("Kallis Michele"), 1973
• "Famiglia" ("Perekond"), 1977
• "La famiglia Manzoni" ("Perekond Manzoni"), 1983
• "La città e la casa" ("Linn ja maja"), 1984

• "Le piccole virtù" ("Väikesed voorused"), 1962 (jutukogu; sellest on eesti keeles ilmunud jutustus "Lui e io" – "Tema ja mina", tõlkinud Merike Pau, Looming 6, 2000, lk 859–885)
• "Mai devi domandarmi" (Sa ei tohi minult kunagi küsida"), 1970
• "Vita immaginaria" ("Kujutletud elu"), 1974
• "Serena Cruz o la vera giustizia" ("Serena Cruz ehk tõeline õiglus"), 1990
• "È difficile parlare di sé" ("Endast on raske rääkida"), 1999
• "Non possiamo saperlo" ("Me ei saa seda teada"), toimetanud Domenico Scarpa, 2001
• "Un'assenza" ("Puudumine"), toimetanud Domenico Scarpa, 2016

• "Ti ho sposato per allegria" ("Abiellusin sinuga lõbu pärast"), 1966
• "Ti ho sposato per allegria e altre commedie", 1968 ("Ti ho sposato per allegria", "L'inserzione", "Fragola e panna", "La segretaria")
• "Paese di mare e altre commedie", 1971 ("Dialogo", "Paese di mare", "La porta sbagliata", "La parrucca")
• "Teatro", 1990
• "Tutto il teatro", 2005

Lisaks tõlkis Natalia Ginzburg kirjandust prantsuse keelest (Vercors, Marcel Proust, Gustave Flaubert, Marguerite Duras, Guy de Maupassant jm).

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.