Nõmme

See artikkel räägib ajaloolisest halduslikust omavalitsusest; haldusliku linnaosa kohta vaata artiklit Nõmme linnaosa; Tallinna asumi kohta vaata artiklit Nõmme asum; teiste Nõmme-nimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Nõmme (täpsustus).

---

Nõmme
Nõmme lipp
Elanikke: 20 343 (1938)[1]
Koordinaadid: 59° 23′ N, 24° 41′ E

Nõmme oli linn Harjumaal Tallinnast edelas.

19. sajandi lõpu poole sai Nõmmest tallinlaste suvituskoht. 1872. aastal valmis Balti raudtee äärde n-ö Peatus Seitsmendal Verstal, mis soodustas Nõmme arengut ja kasvu. Enne seda oli Tallinna ja Paldiski vahel vaid Keila ja Klooga jaam. 1880. aastal anti Nõmme Jälgimäe mõisa haldusalast üle Saue vallale. 1917. aastal sai Nõmme alevi ja 1926. aastal linna õigused. 29. juulil 1940 liideti Nõmme Tallinnaga. Tänapäeval kuulub Nõmme linnaosa Tallinna linna koosseisu.^[2]

Nõmme keskuseks sai raudteejaama ja turuplatsi vaheline ala, kuhu lisandusid linnavalitsus, postkontor, politseijaoskond ja polikliinik.

Nõmmega külgnevaid asulaid saab liigitada kaheks. Esiteks piirkonnad, mis on tänapäevasest keskusest vanemad: Pääsküla, Liiva-Risti ja Männiku, mis on laienenud keskuse poole. Teiseks nooremad asumid: Rahumäe, Hiiu, Kivimäe ja Laagri, mis on laienenud keskusest väljapoole.^[3][4]

President Lennart Meri sõnul on Nõmme "Eestis ja kogu Põhja-Euroopas üks esimesi plaanipäraselt kavandatud (1924) ja ka väljaehitatud linnu /---/, professor Edgar Velbri loomingu parimaid /---/ saavutusi".^[5]

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Hõreda männimetsaga kaetud ala läbisid Viljandi- ja Pärnu-suunalised teed ning metsatee Saku mõisani. Taani hindamisraamatus mainitakse suurima asustusena 13. sajandil rajatud Pääsküla küla.^[6]

1371. aastal mainitakse praeguse Nõmme alal asuvat Hohenhaupti (Kõrgepea) vaid Tallinna sarase ühe punktina. Vanadelt kaartidelt on täheldatud veel ehitisi, nagu Mägedevahe (Meggedewahe Krog, 1689) ja Nõmme kõrts (Nöme, 1798).^[7]

Aastatel 1821–1919 kuulusid Nõmme alad Jälgimäe mõisale (saksa keeles Jelgimeggi), mille omanik oli Glehnide perekond. 1886. aastal ehitas Nikolai von Glehn endale Mustamäe nõlvale Hohenhaupti lossi (Glehni loss), jättes Jälgimäe mõisa kõrvalmõisaks.^[8]

1870. aastatel valminud Paldiski–Tallinna–Gattšina raudteeliin ahvatles paljusid suvitajaid otsima uusi väljasõidukohti. Nii jõuti Mustamäe nõlvadele, mida hüüti sinisteks mägedeks. Uus suvituskoht osutus tallinlaste seas populaarseks. 1872. aasta kevadel planeeriti rajada raudteepeatus Nõmme kõrtsi lähedale. 1874. aastast kandis raudteepeatus nime Nõmme (saksa keeles Nömme, vene keeles Неммe).^[9][10]

Tänu regulaarsele raudteeühendusele hakkas Nikolai von Glehn välja rentima raudteepeatuse ümbruses olevaid maid,^[11] soodustades suvilate ehitamist. Esimeseks rentnikuks oli Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann, kes asus sinna elama 6. oktoobril 1873. Jutu järgi oli von Glehn pärast tehingut lausunud "Seie saagu lenn".^[12]

1880. aastal eraldati Nõmme Jälgimäe mõisast ning liideti Saue vallaga. Uus olukord võimaldas Nikolai von Glehnil peale rendile andmise enda valdusi müüa. Muutus oli ajendatud Balti eraseadusest, mis keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Seaduse muudatuse kinnitas keiser Aleksander II isiklikult. Otsuse tegemisel oli tähtis osa Nikolai von Glehni visadusel rajada linn enda maa-alale.^[13]

Nikolai von Glehn pakkus tihti krundi ostjatele väiksema sissemaksu võimalust, et toetada Nõmme piirkonna kasvu. Ostuleping sõlmiti enamasti maksetähtajaga kuni 99 aastat.^[14]

1893. aastal oli Nõmmel 50 maja, sajandivahetuseks oli majade arv kasvanud 300-ni. Tollal polnud Nõmmel tänavaid, majadel oli terve Nõmme ulatuses ühine numeratsioon. Püsielanikkonna tekkimisega kujunesid Nõmmel välja eri piirkonnad, mis arvestasid nii rahvuslikke kui ka seisuslikke erinevusi. Raudteest põhja pool ehk Vana-Nõmmel (Pärnu maantee, Idakaare ja Glehni tänava ümbruses) elasid peamiselt rikkad eestlased ja kadakasakslased. Lõuna pool raudteed ehk Uus-Nõmmel (Valdeku, Rohelise, Õie ja Mai tänava piirkond) elasid peamiselt sakslased. Sinna kavandas Glehn ka tulevikulinna raekoda. Põhjakaare ja Harku tänava ümbruses elas lihtrahvas. Seda piirkonda kutsuti Kanakülaks.^[15][16]

1900. aastal avati kaheklassiline algkool. 9. veebruaril 1908 asutati Nõmme Heakorra Selts, mille eestvõttel hakati planeerima tänavavõrku ja nimetama tänavaid. Samal aastal sai Nõmme turupidamise õigused. 1910. aastal avati apteek, hakkas ilmuma ajaleht ning asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts. 1912. aastal avati postkontor ja politseijaoskond. 18. märtsil 1914 sai Nõmme suvituskoha õigused.^[2]

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud segased ajad tegid piirkonnale palju kahju. Aktiivsemate elanike visa tegutsemise tulemusena sai Nõmme 12. septembril 1917 alevi õigused (esialgu kavatseti taotleda vallaõigusi).^[2] 17. detsembril 1917 asus esimese alevivanemana tööle Heinrich Badendick.

Murdelised sündmused algasid 1905. aasta revolutsiooniga, mil Tallinna töölised pidasid Nõmmel revolutsioonilisi istungeid. 1912. aastal alanud Peeter Suure Merekindluse ehitustööd suurendasid piirkonna militaarsust. Nõmmele rajati kindlusraudtee, kaevikuid, mitu suurtükipositsiooni ja muid kaitseehitisi. Tööjõuna kasutati sõdureid, sõjavange ning Venemaalt palgatuid. Tööd jagus ka kohalikele.

Hüppeline rahvaarvu tõus tekitas elamispinna puuduse. Lisaks häirisid elu sagedaseks muutunud rüüstamised ja röövimised.^[17]

1917. aasta sündmustega seoses kasvas Nõmmel vasakpoolsete vaadetega inimeste arv. Suur osa kohalikest aga keeldus koostööst VSDTP bolševikega. Nõmme elu juhtimises ja korraldamises hakkas suurt tähtsust omama rahvuslikult meelestatud tuletõrjeselts ja selle liider Jaan Vaga. Seltsi liikmed soovisid tagada turvalisust, luues Nõmme Omakaitse. Lisaks proovisid nad varustada elanikke esmatähtsate kaupadega.^[18]

6. jaanuaril 1918 haaras võimu Nõmme Töörahva Nõukogu. Uus võim natsionaliseeris Glehnide varad ja vangistas Nikolai von Glehni. 23. veebruaril võtsid võimu üle eestimeelsed jõud, kes said tegutseda 25. veebruarini, mil Nõmmele saabusid Saksa väeosad. Järgnenud okupatsiooni ajal läksid Glehnid Saksamaale. 13. novembril taastati Nõmme omavalitsuse töö.^[2]

Pärast vabadussõda algas Nõmme piirkonna kiire kasv. 1920. aastate keskel oli alevi elanike arv umbes 10 000, elumaju oli juba 1300.^[19] 1919. aastal võeti alevis kasutusele elekter, selleks ehitati raudteejaama juurde väike jõujaam. Tarbimise kasvamisel sõlmiti leping Ellamaa elektrijaamaga. 1923. aastal laienes Nõmme alev Pääsküla (Peetri aedlinna) ja Valdeku (Männiku) arvelt.^[20]

1924. aastal valmis 11,2 kilomeetri pikkune elektrifitseeritud Tallinna–Pääsküla raudteelõik. Elektrirongide kasutuselevõtt elavdas liiklust. Kui seni oli liikunud liinil 13 aururongi, siis nüüd sõitis seal 27 elektrirongi. See soodustas omakorda uute raudteepeatuste – Kivimäe (1924), Rahumäe (1926) ja Hiiu (1926)^[21] – rajamist.

Nõmmest sai 12. novembrist 1926 iseseisev linn koos linnaõigustega, mille omavalitsus oli allutanud Harju maavalitsusele. Nõmme linnaga liideti ka kaugemad asumid – Pääsküla, Liiva ja Männikust Sakusse viiva raudtee äär. Paldiskisse viiva raudtee äärest liideti Rahumäe, Hiiu ja Kivimäe. Viimasest Nõmme alevivanemast Alfred Lukinist sai Nõmme esimene linnapea. Tema ametikohas jätkasid Johannes Lindemann, Ludvig Ojaveski ning 1941. aasta augustist, Saksa okupatsiooni ajal, Rudolf Tikma ja 1941. aasta oktoobrist Voldemar Sõjamägi. Nõmme linnavalitsus tegutses aadressil Pärnu maantee 90/92.

1927. aasta Nõmme linnavolinike valimistel osales 3203 valijat, nendest sai Nõmme kodanikkude ühing 1198 häält ja 11 kohta, rendikrundi omanikud 390 häält ja 4 kohta, sakslased 306 häält ja 3 kohta, edumeelsed majaomanikud 256 häält ja 2 kohta, Nõmme kultuurmajandusline rühm 345 häält ja 3 kohta. Koondatud demokraadid said 2 kohta ja üürnikud 515 häält ja 5 kohta.^[22]

Nõmme malevkond allus kaitseliidu Tallinna malevale, politseikomissar aga Tallinn-Harju prefektile.

Linnaõiguse saamine 1926. aastal andis Nõmme arengule hoogu. Esimesena hakkasid Nõmme keskuses kinnisvara arendama vennad Jakob ja Karl Kahrod, kellel oli Sangastes oma tellisetehas. Kahrod panid Nõmme keskuses 1930. aastatel püsti kaks maja, mis seisavad siiani. Esimesena valmis Pärnu maantee 326 hoone. Maja alumisele korrusele ehitati kaheksa kaupluseruumi, teisele korrusele bürooruumid ja kinosaal 300–350 inimesele. Kolmandal korrusel olid korterid. Vennad ehitasid ka praeguse Pärnu maantee 328 hoone ning lisaks ehitas tööstur Karl Dulder praeguse aadressiga Jaama tänav 11 hoone. Neljanda suurhoonena ehitati Nõmme südamesse aadressil Jaama tänav 1 asuv maja.

Nõmme linna arhitekt (1930–1934), Nõmme linnavalitsuse ehitusosakonna juhataja (1934–1938) ja linnanõunik Friedrich Wendachi projekteerisid Nõmmele mitu ühiskondlikku hoonet: Nõmme gümnaasiumi (1934–1935), Kivimäe algkooli (1931–1932), Rahumäe algkooli (1933–1934; hävinud), Nõmme gümnaasiumi uue maja (1935–1939; koos Edgar Velbriga), Nõmme Rahu koguduse surnuaia vahimaja aadressil Suurtüki 1 (1934–1935), tuberkuloosidispanseri Pääskülas aadressil Vabaduse pst 181 (1935–1936), Silikaadi sauna aadressil Pärnu mnt 240 (1937–1938).^[23]

27. juulil 1940 likvideeriti Johannes Varese valitsuse otsusega Nõmme linn kui iseseisev omavalitsusüksus. 29. juulil 1940 liideti Nõmme selle administratiivpiiresse kuuluva maa-ala ja ligi 20 000 elanikuga Tallinna linna administratiivpiiridega.^[24] Sellega sai Nõmme Tallinna linnaosaks.

Vahemikus 1928–1940 tegutses Nõmmel Nõmme Haridus- ja Rahvamajaselts.

Esimese kooli, kaheklassilise algkooli, asutas Nikolai von Glehn 1900. aastal^[2] Hallikivi raba äärde. 1906. aastal viidi kool üle Männi ja Raudtee tänava nurgale (Raudtee 64), kust see kolis edasi Pärnu maanteele. Kool suleti 1908. aasta kevadel koolmeistri ja Glehni vastuolude tõttu.

Sama aasta sügisel avati Pärnu maantee ja Raudtee tänava nurgal Sakkeuse majas 3. järgu kroonukool, mis peagi muudeti kõrgemaks kroonualgkooliks. 1912. aastal kolis kool Glehni endisesse vorstivabrikusse (Pärnu maantee 320), millest kujunes enamiku Nõmme koolide alguspunkt. Tänapäeval tegutseb seal Nõmme Muusikakool. Kooli juhatas alates 1913. aastast Jaan Vaga. 1917. aastal kujundati kroonualgkool ümber avalikuks algkooliks.^[25]

Aastatel 1917–1926 tegutses Nõmme alevivolikogu. Nõmme nimetati 12. novembril 1926 linnaks. Viimane alevivanem jätkas linnapea kohustuste täitmist ja viimane alevivolikogu Nõmme linnavolikogu kohustuste täitmist kuni uue volikogu kokkukutsumiseni 17. veebruaril 1927.

Nõmme rahvastiku kiire kasvu ning algkoolide kuueklassiliseks muutmise tõttu 1920. aastatel hakati asutama uusi õppeasutusi. 1927. aastal rajati uus algkool ja abialgkool, viimane laiendati juba 1929. aastal samuti algkooliks. Koolide eristamiseks pandi neile numbrid: I, II ja III. 1929. aasta septembris kolisid Nõmme linna I ja II algkool aasta varem valminud Hiiu koolimajja aadressil Raudtee 55. 1931. aastal ühendati I ja II algkool Hiiu algkooliks ning III algkool nimetati Nõmme algkooliks.

Friedrich Wendachi projekti järgi ehitati 1932. aastal Kivimäe algkooli (Leegi 14) ja 1935. aastal Rahumäe algkooli (Vabaduse pst 50) hoone. Kivimäe kool sai omale osa Hiiu algkooli õpilastest. Rahumäe algkooli läks aga Nõmme algkool täies koosseisus. 1935. aastal jäi Pärnu mnt 320 hoone tühjaks ja sinna loodi Nõmme muuseum.

Pikka aega ei olnud Nõmmel võimalik keskharidust omandada. 11. augustil 1929 avati Nõmme linna üldhariduslik täienduskool, mis muudeti järgmisel aastal viieklassiliseks Nõmme linna ühisgümnaasiumiks. 1934. aasta koolireformi järel muutus kooliharidus kolmeastmeliseks: nelja-aastane algkool, viieaastane progümnaasium ja kolmeaastane gümnaasium. Seetõttu asendus Nõmme linna ühisgümnaasium järk-järgult Nõmme progümnaasiumiga. 1937. aastal avati progümnaasiumi lõpetajatele Nõmme gümnaasium. Veel tegutsevate kuueklassiliste algkoolide lõpetajate jaoks loodi 1938. aastal kolmeaastane Nõmme linna erareaalkool. Kõik need koolid (k.a Hiiu algkool ja Nõmme tööstuslik täienduskool) tegutsesid tänapäeva Hiiu Kooli majas (Raudtee 55). 1939. aastal valmis uus gümnaasiumihoone Raudtee ja Pargi tänava nurgal, aadressiga Raudtee 73, ning gümnaasium kolis uude koolimajja.

Läbi aegade on Nõmmel olnud koolid nii venekeelse kui ka saksakeelse haridusega. 1917. aastani oli kogu kooliharidus peamiselt venekeelne. 1921. aastal, pärast riigikorra muutust, avati venekeelse õppega kuueklassiline Nõmme vene eraalgkool. Kool, mida juhtis Konstantin Levašovi, asus eramajas aadressil Pärnu mnt 332 (hoone hävis 1944. aastal). Seal õppis 1930. aastate algul umbes 90 last. 1936. aastal kool suleti ning lapsed asusid õppima Rahumäe kooli.^[26]

Esimene saksakeelne kool tegutses 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajast. Selleks oli Trummeri neljaklassiline erakool. 1922. aastal alustas Nõmme kooliühisuse eestvedamisel tööd kolmeklassiline Dagmar Dreyeri eraalgkool Raudtee 68 krundil asunud villas. 1927. aasta koolireformi järel muutus kool neljaklassiliseks ja sai nimeks Nõmme saksa avalik algkool. Robert Natuse projekti järgi valmis 1932. aastal uus koolihoone. 1939. aasta sügisel lahkus baltisakslaste ümberasumise tõttu enamik õpilastest ja kool lõpetas tegevuse.

1940. aasta augustis, kui Nõmme linn likvideeriti ja nimetati Tallinna osaks, muutis nõukogude võim kõikide koolide nimed ning nummerdas need Tallinna koolidega ühtsesse süsteemi. Uued nimed:

• Nõmme gümnaasium – Tallinna 10. Keskkool
• Rahumäe algkool – Tallinna Linna 27. Algkool
• Hiiu algkool – Tallinna Linna 28. Algkool
• Kivimäe algkool – Tallinna Linna 29. Algkool

Lisandus Tallinna 10. Keskkooli juurde asutatud Tallinna Linna 30. Algkool, sest Nõukogude haridussüsteem ei tunnistanud iseseisvat keskkooli. Uue korra tõttu vallandati koolijuhid ja õpetajad.^[27] Tühjaks jäänud Saksa algkooli ruumidesse paigutati Hiiu algkooli mõned klassid.

1941. aastal alanud Saksa okupatsioon taastas koolide endised nimed, erandiks Tallinna 10. Gümnaasium. Tööle ennistati vanad koolijuhid, kuid olud läksid aina keerulisemaks. 1941. ja 1942. aastal võttis Saksa sõjavägi enamiku koolidest enda käsutusse. Esimesena sai sõjaväehaiglaks Nõmme gümnaasiumi hoone, mille õpilased koliti esialgu Saksa algkooli ja sealt edasi Rahumäe algkooli hoonesse. Gümnaasiumi juurde asutatud 30. algkooli lapsed mahutati eramajja (Kärje 15).

Järgmisena võeti üle Kivimäe algkooli hoone ning lapsed paigutati Hiiu algkooli, ent peagi võeti ka see hoone haiglana kasutusele. Nii jõuti olukorrani, kus 1943/1944. õppeaastal tegutsesid kõik Nõmme koolid Rahumäe algkooli hoones.^[28] Töö toimus kolmes vahetuses. Kasutuses olid ka Nõmme tenniseklubi hooned. Kuigi 1944. aasta märtsipommitamises said Hiiu ja Rahumäe koolimajad kannatada,^[29] võisid koolid sama aasta sügisel oma hoonetesse tagasi kolida.

• 
  Nõmme Glehni vaatetorn
• 
  Nõmme. Glehni Kalevipoeg
• 
  Nõmme raudteejaam 20. sajandi alguses
• 
  Nõmme raudteejaam 1930. aastatel
• 
  Nõmme. Glehni loss
• 
  Tallinna Glehni loss

• Nõmme seltside ja ühenduste loend
• Nõmme Sõnumid
• Nõmme Tee Selts
• Nõmme Vana Apteek
• Nõmme loodusmaja
• Nõmme linnavolinike loend
• Võit (kino)

• Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001
• Robert Nerman. Nõmme raudteepeatus 7. verstal. Eesti Päevaleht, 28. aprill 2004
• Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri. 2006
• Mari Kodres. Nõmmel selgitati välja kuue tuhande hoone väärtus. Eesti Päevaleht, 5. november 2008