Mart Raud

See artikkel räägib kirjanikust; töösturi kohta vaata artiklit Mart Raud (tööstur)

Mart Raud (õieti Martin Raud; 14. september 1903 Paistu kihelkond, Viljandimaa – 6. juuli 1980 Tallinn) oli eesti^[1] luuletaja ning proosa- ja näitekirjanik.

Ta tegi 1923. aastal eksternina gümnaasiumi lõpueksamid Tallinnas. Ta õppis aastatel 1923–1924 Tartu Kõrgemas Muusikakoolis viiulit ning oli Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas vabakuulaja.

Loominguline tegevus

Ta debüteeris luuletajana 1919. aastal. Esimesed värsikogud "Kangastused" (1924) ja "Äitsmik" (1925) sisaldavad murdekeelt ja esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana. Lüürikueeldusi tõendasid looduspiltide plastilisus ja sõnaleidlikkus. Kogus "Rusemed" (1927) leidub groteskseid pilte, on märgata autori liikumist sotsiaalsema luule suunas. 1920. aastatel alustas ta paralleelselt värsiloominguga ka lühiproosa avaldamist, järjejuttudena ajalehtedes ilmusid asunikuromaanid "Metsa Manni" (1924) ja "Uued inimesed" (1925), "Videvikust varavalgeni" (1927) ja "Tuulte teedel" (1928, pseud. Villem Sarapik). Samal perioodil katsetas arvustajana.

19. oktoobril 1931 mõisteti Mart Raud Tallinna-Haapsalu Rahukogus Mart Raua, Ilmar Reimanni ja Nikolai Jürissoni allkirjade võltsimise eest vekslitel kolmeks aastaks vangiroodu iseäraliste õiguste kaotamisega. Ta oli eelmisel aastal põgenenud Soome, kus ta Eesti võimude nõudel kinni võeti ja Tallinna toodi.^[2] Enne Teist maailmasõda kirjutas Raud veel satiirilised romaanid "Kirves ja kuu" (1935) ja "Turg" (1937).

Raud astus 1941. aastal hävituspataljoni.^[3]^[1]

Hilisemal perioodil kirjutas rohkem jutustusi, novelle, näidendeid ja publitsistikat, lisaks on tõlkinud eesti keelde Ivan Krõlovi valmid. 1946. aastal Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeval ilmus Mart Raua "Jüriöö tuled", mille illustratsioonid valmistas graafik Paul Luhtein. 16 linoollõiketehnikas illustratsiooniga kaunistatud raamatut trükiti vaid 1200 eksemplari.^[4]

Ta on üks neist eesti luuletajatest, kes on oma loomingus Leninit kiitnud.^[5]

Tunnustus

1946 – Eesti NSV teeneline kirjanik
1972 – Eesti NSV rahvakirjanik
1979 – Juhan Smuuli preemia (luulekogu "Ärateeline")

Mälestuse jäädvustamine

Mart Raua kauaaegses elupaigas Raudna Kääriku talus Viljandi lähistel on tema abikaasa Valda Raua eestvõttel loodud kirjaniku memoriaaltuba.

Isiklikku

Mart Raud oli Eno Raua, Annus Raua ja Anu Raua isa ning Rein Raua, Jaana Raua (Roth), Jaanus Raua, Piret Raua ja Mihkel Raua vanaisa.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Raud, Mart, ENE 1. väljaanne, 6. köide, 1974, lk 429.
↑ "Roht ja Raud said 3 aastat". Rahvaleht nr 123, 20. oktoober 1931. Lk 1
↑ Pekka Erelt. "Kultuuritegelased hävituspataljonides ehk miks ei saa jätta Ojasoole andestamata".
↑ Ilmus kunstipärane raamat, Sirp ja Vasar, 12. oktoober 1946
↑ "Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist". Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003

Kirjandus

1995 August Eelmäe. "Raud, Mart". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 449–451

Välislingid

Mart Raud Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

[raud-mart-1] 1,0 ^1,1 Raud, Mart, ENE 1. väljaanne, 6. köide, 1974, lk 429.

[2] "Roht ja Raud said 3 aastat". Rahvaleht nr 123, 20. oktoober 1931. Lk 1

[3] Pekka Erelt. "Kultuuritegelased hävituspataljonides ehk miks ei saa jätta Ojasoole andestamata".

[4] Ilmus kunstipärane raamat, Sirp ja Vasar, 12. oktoober 1946

[5] "Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist". Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]