Marianne Kõrver

Marianne Kõrver (sündinud 27. mail 1980) on eesti filmirežissöör.

Ta on lõpetanud Tallinna Inglise Kolledži ja Nõmme Muusikakooli, õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis džässklaverit ja kompositsiooni ning Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust.

Ta on lavastanud Von Krahli teatris "Madame Bovary" (2011) ja "Solarise needuse" (2014) ning Ülo Kriguli kammerooperi "Luigeluulinn" (2016). Ta avaldab Eesti meedias filmikriitikat.

• "Trail Baltic. Väljasõit rohelisse" (2023)
• "Destudio. Pohmelus" (2021)
• "Olev Subbi. Elu kuues peatükis" (2021)
• "Konrad Mägi. Kunst on ainuke pääsetee" (2020)
• "Pank" (seriaal, 2018)
• "Tõnu Kõrvits. Lageda laulud" (2018)
• “Perpetuum mobile ja piiritud hinged” (2017)
• "Vigala Sass - viimased lindid" (2016)
• "Lained ja võnked" (2014)
• "Saare võimalikkusest" (2013)
• "Äraoldud päevade summa" (2005)

• "Tabamata ime" (2006)
• "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides" (2010)
• "Inimese mõõt" (2011)
• "Pildi sisse minek" (2001)
• "Kujutluse tume taevas" (2003)

• 2018 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (aasta portreefilm – „Tõnu Kõrvits. Lageda laulud“)

Ta on Boris Kõrveri tütar.

• Marianne Kõrver andmekogus IMDb (inglise)
• Tanel Veenre, Marianne Kõrver lavastab helid piltideks, Eesti Päevaleht, 10. aprill 2010