Manga

See artikkel räägib koomiksist; türgi ansambli kohta vaata artiklit MaNga

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Manga (漫画, otsetõlkes "veidrad pildid") on jaapanikeelne sõna koomiksi jaoks. Väljaspool Jaapanit mõeldakse manga all just Jaapani päritolu koomikseid või graafilisi novelle. Mangasid serialiseeritakse üldiselt iga nädal või iga kuu, üks mangasari võib kesta aastaid. Manga on peamiselt mustvalge, kuigi raamatu kaas ja vahel ka esimesed leheküljed võivad olla värvilised.^[viide?] Manga stiil arenes välja ukiyo-e ja välismaistest joonistusstiilidest ning saavutas oma praeguse kuju 19. sajandil, pärast teist maailmasõda. Manga lugemine on levinud meelelahutus, millega Jaapanis tegelevad nii noored kui ka vanad. Paljudes Jaapani linnades võib sisse astuda internetiühendusega mangakohvikusse (まんが喫茶, manga kissa), mis on külastajatele 24 tundi avatud.^[1]

Eriti populaarseid mangasid sageli ka animeeritakse (vt anime), näiteks "JoJo's Bizarre Adventure". Mõnikord on ka animest tehtud manga (näiteks "Neon Genesis Evangelion"), kuigi seda juhtub pigem harvem.^[viide?]

Manga stiili kujunemisel on kaugeleulatuv ajalugu. Esimesed pildid, mida nimetati mangadeks, olid munkade joonistused kirjarullidel. Neid kirjarulle kasutati kalendritena ning nad ilmusid esimest korda 6. ja 7. sajandil. Dekoratiivsed pildid loomadest, nagu rebased, kassid, pesukarud jt, kaunistasid aega kujutavaid sümboleid ümbritsevat ala. Loomi kujutati tihti käitumas inimestena. Mõnikord jutustasid pildid lugusid, mis olid osaliselt satiirilised. Kuni 17. ja 18. sajandini ei olnud jaapani keeles sõna “manga”. Mässav kunstnik Hokusai, kellele meeldis olla väljakutsuv ja oma õpetajatele nende tegemisviisi pärast vastu rääkida, mõtles välja uue sõna “manga” enda väljatöötatud joonistusstiili nimetamiseks. Algul oli sõna tähendus “veidratujulised pildid”. Hokusai kasutas seda terminit oma joonistamisstiilile viitamiseks, lähtudes sellest, kuidas ta pintsel või joonistusvahend huupi paberil libises. Tema pildid olid enamasti maastikuvaated. Hokusai kunsti vaba voolavus, kuid ka suur detailsus avaldas teistele kunstnikele muljet. Enne Hokusai uuendust panid kunstnikud kõigepealt paika pildi kavandi ja järgisid joonistades valmis mõeldud plaani. Hokusai aga ei kavandanud, milline peaks valmis pilt välja nägema. Tema uus stiil oli kunstiajaloos murranguline, kuid esimesed mangalood jutustati alles 20. sajandil.^[viide?]

20. sajandil olid Jaapani uksed avatud teistele riikidele, eriti läänemaadele, mille mitmesugused kultuurid ja eluviisid äratasid huvi nii mõneski jaapanlases. Majanduse hoogsa edenemise ajal lubas Joseph Pulitzer avaldada ühes Ameerika ajalehes meelelahutusena esimese pildisarja. Need väikesed koomiksid lõbustasid Ameerika rahvast ja nende populaarsus kasvas kiiresti. Juttu edastavate piltide edu tõttu võttis Jaapan üle koomiksite joonistamise trendi. Üks esimesi jaapani kunstnikke, kes hakkas joonistama pildisarju ja karikatuure, mis sarnanesid Ameerika omadega, oli Ippei Okamoto. Sel ajal olid need koomiksid samasugused nagu Ameerikas, ainsa erinevusena loeti neid paremalt vasakule.^[viide?]

Pärast esimest maailmasõda kehtestasid võitjariigid paljudele Jaapani koomiksijoonistajatele tsensuuri, peatades nähtuse, millest pidi saama jaapani "manga". Kuid oli üks mees, kes näitas maailmale uut liiki "mangat". Osamu Tezuka oli sõja ajal tehasetööline. Ta oli joonistamist alustanud juba väga noorelt ning oli suures vaimustuses Walt Disney animafilmidest. Ta joonistustel oli sarnasusi Disney stiiliga, aga samal ajal olid need omanäolised ja sarnanesid tänapäevase mangastiiliga. Osamu koomiksid ja anime-seriaalid, nagu "Tatsuwan Atom" ("Võimas Aatom"), võeti meelelahutusmaailmas hästi vastu ja need said varsti populaarsemaks, kui keegi oli osanud ette kujutada. Põhjuseks oli see, et ta joonistas inimtüüpidele vastavaid mangajutte, tal oli dramaatilisi, põnevaid ja täiskasvanutele mõeldud jutte, aga ka spetsiaalselt noortele loodud lugusid. Teismelistele mõeldud mangad jagunesid kaheks: shounen poistele ja shoujo tüdrukutele. Eri mangatüüpe joonistades kindlustas ta anime tänapäevase mitmekülgsuse. Kunstnikud hakkasid joonistama jutte, mis ärataksid huvi ka vanemas publikus, sest noored mangafännid said vanemaks ja kaotasid huvi mangade vastu, mida nad olid juba lugenud.^[viide?]

Üks eelmainitud kunstnikest oli Go Nagai, kelle mangad on peamiselt tuntud oma vastuolulise, vägivaldse ja rõveda sisu poolest. Tema joonistusstiil oli peaaegu selline nagu tänapäevane mangastiil. Nagai kõige kuulsam looming on "Devilman", mis avaldati esimest korda 1972. aastal. "Devilmani" kangelane erines seni mangades esinenud kangelastest. Et ta saaks võidelda teiste deemonitega, on temas hingepuhtust kombineeritud deemoni omadustega. See mingil määral anti-kangelaslik tegelane koos vägivaldse looga pälvis mitmelt rindelt kriitikat sihtgrupi vanusele sobimatuse tõttu. Aga Nagai jäi enesele kindlaks, olles tõmmanud oma haardesse palju vanemaid fänne, kes olid noorena lugenud shounen- või shoujo-mangasid. Need lugejad olid huvitatud Nagai manga küpsusest ja "Devilman" koos paljude tema järgmiste töödega, nagu näiteks kurikuulsalt seksikas sari "Cutie Honey", said mangakogukonnas kõige hinnatumaks. Osa neist olid ka esimesed animeeritud mangaseriaalid Nagai valitud vanusegrupile.^[viide?]

Teine teerajaja mangateemade ja lugejaskonna vanusegruppide laiendamises ning arengus oli Hayao Miyazaki. Miyazaki avaldas oma teoseid esimest korda 1960. aastatel ja osa tema varaseid töid ei erinenud teiste mangakunstnike omadest, kes tegid mangasid lastele või noortele. Ta esimene väljaanne oli manga kuulsast muinasjutust "Saabastega kass". Siis alustas ta aga projekti, mis hõlmas ta elust 13 aastat. Selleks oli "Nausicaa and the Valley of the Wind" tegemine. See film sai Miyazaki kõige tuntumaks tööks. Samalaadne film oli ka "Mononoke Hime" ehk "Princess Mononoke", mis sai samuti kiirelt tuntuks. Mõlemas filmis on peategelaseks noor naine, kes peab rasketel aegadel oma kodu või loodust päästma. Nendes filmides on palju kauneid maastikupilte, aga ka stseene sõjast laastatud linnadest ja küladest.^[viide?]

Rumiko Takahashi on samuti väga tuntud mangamaailma valitseja. Ta esimesed mangad ilmusid kord nädalas mangaajakirjades. Kuulsaks sai ta aga "Urusei Yatsura" ehk "Lamu, the Invader Girl" väljaandmisega. See manga on lugu kergelt perverssest teismelisest poisist ja tulnukast tüdrukust, kes teda armastab. Rumiko on loonud ka väga palju erinevaid anime-seriaale, nagu näiteks romantiline "Maison Ikkoku", õudust äratav "Mermaid’s Scar", komöödia "Ranma ½" ja nende kolme kombinatsioon "Inu-Yasha". Kõigi nende mangade ja animede tegemisega on Rumiko saanud üheks Jaapani rikkaimaks naiseks, kuid see pole midagi võrreldes sellega, kuidas ta anime- ja mangamaailma muutis.^[viide?]

Tänu neile kolmele geniaalsele inimesele suurenes mangatööstus iga aastaga. Samuti soosib mangaäri tõik, et sihtgrupiks on kõik vanuserühmad. Täiskasvanud meestele suunatud mangat nimetatakse seinen manga (青年漫画), täiskasvanud naistele mõeldud mangat aga josei-manga (女性漫画 ). Nüüd on mangade ja anime-seriaalide tegemine piisavalt tulus, et selle abil hästi ära elada, kõik tänu sellele, et inimestele meeldivad need mustvalged mangaajakirjad ja -seriaalid.^[viide?]

Mangasid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja avaldatud näiteks Koreas, Hiinas, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja mujalgi.^[viide?]

Ameerika Ühendriikides ei ole manga ja anime tootmine eriti levinud, kuna Jaapanist tuuakse sisse väga palju manga- ja anime-seriaale. Need kõik tõlgitakse inglise keelde, lisades vahel originaalidele subtiitrid, kuid paljud animed lihtsalt dubleeritakse inglise keelde. Suurimaks mangade tõlkijaks on TOKYOPOP, millele heidetakse ette liigset kiirustamist tööde avaldamise juures. Näiteks esineb neis üleliigseid sõnu või on tekst halvasti tõlgitud. Kuid see ei peata teismelisi tüdrukuid, kes on nende mangade järele hullud.^[viide?]

Prantsusmaal on aga eriti levinud täiskasvanute manga ja anime. Jiro Taniguchi tööd, mis mujal eriti tuntuks ei saanud, on Prantsusmaal vägagi levinud ja hinnatud.^[viide?]

Saksamaal algas anime- ja mangahullus 1997. aastal, mil lasti välja "Dragonball". Müüdud koomiksitest moodustavad nüüdseks 75–80% mangad.^[viide?]

Üks kõige laialdasem manga levimise viis on alati olnud internet. Paljud tõlgivad mangasid oma emakeelde ja panevad need mõnele internetilehele üles. Neil pole selleks muidugi luba. Kuid on ka elukutselisi tõlkijaid, kelle on palganud mangade tootjad paari tõlgitud lehe levitamiseks internetis, et äratada huvi manga täisversiooni vastu. Selliseid tõlgitud lehti nimetatakse scanlation'iteks, kuna tegemist on manga sisseskannitud lehtedega. Siiski on levinum ebaseaduslike tõlgete lugemine ja ostmine.^[viide?]

Koreas võib mangat leida igas raamatupoes, kuigi mangade lugemine internetis on rohkem levinud, kuna see on tasuta või odavam. Koreas on põhilisteks manga väljaandjateks Daiwon ja Seoul Munhwasa.^[viide?]

Eestis on mangade kättesaamine raskem kui näiteks Rootsis ja Soomes, kus mangasid isegi tõlgitakse. Eestis neid ei tõlgita, kuna lugejaskond on terve Eesti peale kokku umbes tuhat inimest. Suuremates raamatukauplustes on saadaval ingliskeelsed mangad.^[viide?]

• Anime
• Kuniko Tsurita

• Mangade alateema Baka foorumis
• Japan, Ink: Inside the Manga Industrial Complex