Lusekofte

Lusekofte ehk Setesdali kampsun on traditsiooniline silmkoeline Norra kampsun, mille kudumise traditsioon pärineb 19. sajandist^[1]. Eestis kasutatakse lusekofte ja selle motiividel kootud kampsuni kohta nimetust Norra kampsun^[2][3].

Lõuna-Norras asuva Setesdali oru meeste rahvariidekampsun oli algselt mustast ja valgest lõngast sissekootud kirjaga ja kontrastse kaelusega. Mustris on lihtsad tähnilised pinnad vaheldumas laiade geomeetrilise ornamendi ribadega, üks erilisi pinnakattemustreid on kaheksaharulise tähega selburose^[4]. Hilisematel aegadel on lisatud mustast villasest kangast kaelusele ja kätistele tikandeid või on need kujundatud teist värvi kangaga, esimene lisandunud värv oli punane. Muuseumides asuvad kampsunid on avara lõikega ja nende alumine kolmandik kootud ühevärvilise valgena. Põhjus on selles, et kampsunit kanti kõrge taljega pükste sees, kampsuni allserv ei jäänud näha ja polnud põhjust kududa seda osa mustrilisena^[5]. Väga iseloomulik Setesdali kampsunile on hõlmade kinnitamine hõbedast või messingist agraffkinnitustega, nn Norra haakidega.

Looduslikust keskkonnast ja inimeste tegevusaladest tulenevalt on kõikjal Läänemere rannikul vajatud sooja silmkoelist rõivast. Paikkonnas arenenud lambakasvatus tagas selleks vajaliku toormaterjali. Norra (samuti Taani ja Rootsi) kampsunid arenesid 17. sajandi kõrgklassi moe, siidist importkampsunite koopiate alusel, kuid neid valmistati talurahvale kättesaadavamast ja praktilisemast materjalist villasest lõngast^[6]. Lusekofte on kuulunud Setesdali oru meeste rahvarõiva juurde juba üle 200 aasta^[7].

1920. aastatel avastasid Setesdali kampsuni turistid ja ilmus mitu mustriraamatut, näiteks Annichen Sibbern Bøhni "Norske Strikkemønstre" (Norra kudumismustrid) 1929. aastal^[8].

1940. aastatel kudusid ka esimesed julged naised endale sarnased kehakatted ja kandsid neid avalikult ühiskondlikust nurinast hoolimata. Kümmekonna aasta jooksul vabanes Setesdali kampsun "meeste kampsuni" mainest ning 1950. aastatel kujundati selle ainetel laste koolivorm^[7].

Üks neist naistest, kes aitas kaasa Norra stiilis kampsuni kujunemisele populaarseks igapäevarõivaks, oli disainer Bitter Eriksen, kes kudus oma mehele ja poegadele ise kampsuneid. Need olid tuntud inimesed – abikaasa Marius Eriksen seenior oli kehakultuurlane, kes võitis 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel pronksmedali, poeg Stein Eriksen oli kuulus mäesuusataja ja olümpiavõitja ning Marius Eriksen noorem oli II maailmasõja ajal Norra õhujõudude piloot ja pärast sõda kahekordne Norra meister slaalomis. Norra ajalehtedes ilmusid fotod inimestest kandmas Bitter Erikseni kootud Setesdali mustrites kampsunit, mida traditsioonilise Setesdali kampsuniga ühendas loodusvärvides – musta, valge ja halli – lõnga kasutamine ja traditsioonilised mustrid. Neid, erinevalt traditsioonilisest Setesdali kampsunist hõlmadeta ja üle pea aetavaid kampsuneid kutsutakse siiani mariuskampsuniteks (mariusgenser). Käsitööajakirjade ilmumise algusest saati on Norras Setesdali kampsunite mustri- ja lõikearendusi pakutud ja tänapäevalgi kasutatakse 19. sajandist pärit mustreid^[1].

Tänapäeval kantakse Setesdali kampsuni edasiarendusi Norra kampsunite nime all (saksa keeles Norwegerpullover, inglise keeles Norwegian jumper) üle maailma.

• Setesdali kampsunid DigitaltMuseumis
• Mariuskampsunid DigitaltMuseumis

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lusekofte