Luhansk

Luhansk
ukraina Луганськ vene Луганск
Lipp Vapp
Pindala: 255 km²
Elanikke: 417 990 (2015)[1]
Koordinaadid: 48° 34′ N, 39° 18′ E

Luhansk (ukraina keeles Луганськ) on tööstuslinn Ukrainas, endine Luhanski oblasti ja Luhanski rajooni keskus. On de facto nn Luhanski Rahvavabariigi pealinn. Asub Luhani jõe ääres Donbassis.

Aastatel 1935–1958 ja 1970–1990 oli linna nimi Vorošilovgrad (Kliment Vorošilovi järgi). Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Luhanski elanikest ukrainlasi 50% ja venelasi 47%. Suurem osa Luhanski ukrainlastest on venestunud.

Luhanskist on pärit Vladimir Dal, Serhi Bubka ja Kliment Vorošilov.

1740.–1750. aastad – talvituskohad ja mõned väikevene kasakate talud kaasaegse linna territooriumil. Aastatel 1753–1755 lubati valitsuse loal nendega liituda serbia, horvaatia, moldaavia ja bulgaaria perekondadel. Sinna asusid ka vasaku kalda ukrainlased, venelased ja teised rahvused. Tekkis asundus Kamennõi Brod (kivine koolmekoht).

1790 – valitsuse palgatud šoti insenerile Charles Gascoigne'ile tehti ülesandeks uurida maagi- ja kivisöemaardlaid Slaaviserbia rajoonis. Gascoigne täitis ülesande ja kinnitas valitsusele, et “leitud rauamaagi ja kivisöe leiukoht lubab nende mineraalide rikkaliku hulga parima kvaliteedi juures”.

14. novembril 1795 andis Katariina II määruse esimese malmivalutehase rajamiseks keisririigi lõunaosas, Luhani jõe orus, mis saigi aluseks linnale. Kamennõi Brodi ja Vergunka küla said esimesteks asustatud punktideks, kuhu asusid Luhanski valutehase töölised.

1797 – tehase asula nimeks sai Luhanski tehas. Töölised ja spetsialistid toodi Venemaa kubermangudest ja välismaalt. Administratiiv-tehniline personal koosnes Gascoigne'i värvatud inglastest.

1823. aastal avati asulas esimene õppeasutus – mäenduse tööstuskool. 1860. aastate lõpus elas asulas kuni 10 000 inimest. 1870. aastate keskel anti käiku Luhanski–Debaltseve raudtee.

3. septembril 1882 kinnitas keiser Venemaa Keisririigi ministrite komitee määruse linna moodustamise kohta Luhanski tehase ja sellega ühendatud Kamennõi Bori asula põhjal.

1896 – saksa tööstur Gustav Hartmann hakkas ehitama auruvedurite tehast. Sisseseade toodi Saksamaalt.

1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli asulas 20 404 elanikku, kes keelelise tunnuse järgi jagunesid järgmiselt: suurvene – 13 907, väikevene – 3902, juudi – 1449. valgevene – 716.

1900 – anti ekspluatatsiooni esimene kohapeal valmistatud auruvedur.

XX sajandi alguses oli Luhansk Venemaa suur tööstuskeskus. Seal oli 16 vabrikut ja tehast, ligi 40 käsitöönduslikku ettevõtet. Linnas töötas telefonijaam, oli ehitatud uus posti-telegraafi kontorihoone. Töötas 5 kino. Luhanskis oli 6 õigeusu kirikut, sünagoog, rooma-katoliku ja luteri kirik.

1917–1919 – revolutsiooni ja kodusõja sündmused. Võimul olid enamlased, Kesk-raada, Austria-Saksa väed, Doni kasakad, Lõuna-Venemaa relvajõud.

Aprill 1918 – Donetski-Krõvõi Rigi vabariigi pealinn.

Veebruar 1919 – detsember 1920 – Donetski kubermangu pealinn.

Detsember 1919 – linnas kehtestati lõplikult nõukogude võim.

1926 – linnas elas 77 000 inimest.

31. oktoobril 1931 – Luhanskist väljus esimene raske auruvedur NSV Liidus, seeriast Feliks Dzeržinski.

1. mail 1934 lasti käiku esimene trammiliin.

5. novembril 1935 nimetati linn Vorošilovgradiks.

3. juunil 1938 – linnast sai oblasti keskus.

17. juuli 1942 – 14. veebruar 1943 – saksa okupatsioon.

1956 – linnas elas üle 250 000 elanikku.

1958 – linnale tagastati endine nimi Luhansk.

1970 – pärast K. Vorošilovi surma nimetati linn Vorošilovgradiks.

1990 – Luhansk sai tagasi oma esialgse nime.

1991 – linnas elas 524 000 inimest.

2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnas 463 000 inimest.

2009. aastal elas linnas 474 000 inimest.

1. märtsil 2014 heisati Luhanski kohale esmakordselt Venemaa lipp. 8. märtsil kuulutasid julgeolekuteenistuse hoone hõivanud venemeelsed separatistid ennast nn Luhanski parlamentaarseks vabariigiks.^[2]

27. aprillil teatasid venemeelsed separatistid, et on moodustatud ühendus, nn Luhanski Rahvavabariik.

11. mail korraldati tavamõistes mittelegitiimne referendum Donetski ja Luhanski staatuse kohta.

12. mail kuulutas ühendus nn Luhanski Rahvavabariik välja iseseisvuse. Esimesena tunnustas vastloodud ühendust Lõuna-Osseetia. Ukraina käsitleb ühendust terroriorganisatsioonina.^[3] Luhanskist põhja poole jääv, valdavalt ukraina keelt kõneleva elanikkonnaga ala on jäänud keskvalitsuse ja kohalike omakaitseüksuste kontrolli alla.^[4]

6. juulil saabus linna 8 veoautot ja 4 autobussi Slovjanskist põgenenud terroristidega.^[5]

• Luhanski Rahvavabariik
• Luhanski lennujaam
• Luhanski loomaaed

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Luhansk

• Koduleht
• 14. november 2014. Ukrajinska Pravda. Valitsus kinnitas riigi kontrolli all mitteolevate asulate nimekirja (ukraina keeles)
• Это не Славянск, это - страшнее, - жители Луганска. 5. august 2014. Infovastupanu
• Shaun Walker. Despair in Luhansk as residents count the dead. theguardian.com, 11. september 2014.
• Carlotta Gall. In Ruins of Ukrainian Town, Residents Crave Food, Water and Peace. The New York Times, 20. september 2014
• 22. september 2014. Al-Jazīrah. In Pictures: Destruction in Ukraine's Luhansk (inglise keeles)
• 27. oktoober 2014. Infovastupanu. Покращення от "ЛНР": пол-литра воды - в одни руки в сутки (vene keeles)
• 14. november 2014. Infovastupanu. Жизнь в оккупированном Луганске: разруха и безнадёга. FOTOD (vene keeles)
• 13. veebruar 2015, 09:11. UNIAN. В результате обстрела боевиками Луганска погибли 3 мирных жителя (vene keeles'