Lapsuliblikas

Lapsuliblikas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Põualibliklased Pieridae
Perekond	Lapsuliblikas Gonepteryx
Liik	Lapsuliblikas
Binaarne nimetus
Gonepteryx rhamni

Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on põualibliklaste sugukonda lapsuliblika perekonda kuuluv liblikas.

Lapsuliblikas on oma perekonna ainus liik.

Ta on levinud mitmel pool Euroopas, lõuna poole kuni Põhja-Aafrikani ja ida poole kuni Baikali ja Mongooliani. Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Šotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias polaarjooneni. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast.

• 
  Gonepteryx rhamni ♂
• 
  Gonepteryx rhamni ♂ △
• 
  Gonepteryx rhamni ♀
• 
  Gonepteryx rhamni ♀ △

Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood.

Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged^[1]. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam. Eestiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel on heledad sooned. Igal tiival on punakas laik. Tiibade siruulatus on 5–6 cm^[1]. Tiibade värvid on sillerdavad ja eredad soomustest koosneva katte tõttu. Maandudes panevad nad alati tiivad kokku.

Lapsuliblika valmiku elueaks on mõõdetud 13 kuud, mis teeb temast ühe kõige pikema elueaga liblika. Selleks, et nii pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja toitumise tsüklid vahelduvad mitmenädalaste puhkuse tsüklite ehk diapausidega. Talveks koguneb tema kehasse glütseriini, sorbitooli ehk heksan-1,2,3,4,5,6-heksaooli ja valke, mis kaitsevad külma eest, nii et liblikas elab isegi 20-kraadise külma rahulikult üle. Kevadel soojendab päike ta jälle üles.

Paaritumine toimub kevadel. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane lendab ees, isane tema taga, hoides ühtlast vahet. Pärast paaritumist muneb emane aprillis toidutaimele (türnpuule või paakspuule) munad 1-2, harvem 4-5-kaupa, kattes need kleepuva massiga.

Röövik kasvab kiiresti, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb.

2017. aasta sügisel esitati lapsuliblikas üheks Eesti rahvusliblika kandidaadiks.