Kėdainiai mõis

Kėdainiai mõis (leedu Kėdainių dvaras) on endine mõis Leedus Kėdainiai rajoonis Kėdainiais.

Kėdainiai esimene teadaolev omanik oli Radvila Astikaitis, kes sinna XV sajandi keskpaigas ka Kėdainiai mõisa rajas. Aastal 1629 saabusid Kėdainiaisse Saksamaalt lahkunud luterlased, kes asusid elama mõisa ümbrusse Jonušavasse ja rajasid sinna luteri kiriku. Mõisa eestvedamisel rajati linna ka Püha Jüri kirik.^[1] Mõis kuulus Radziwillidele, kes muutsid Kėdainiai üheks reformatsiooni keskuseks Leedus. Aastal 1655 kirjutas mõisa toonane omanik Janusz Radziwiłł alla aktile, mille kohaselt Leedu suurvürstiriik ei olnud enam unioonis mitte Poolaga, vaid Rootsiga. Aastal 1795 eemaldasid Vene väed kindral A. Tormasovi juhtimisel võimult linna rae ja andsid selle juhtimise kohaliku maaomaniku Dominik Hieronim Radziwiłłi kätte. Kohalike elanike seast valiti välja viis esindajat, kes hakkasid täitma administratiivseid funktsioone.

Aastal 1811 läks mõis Czapskite valdusse. Novembriülestõusu ajal toimus linna all lahing vene vägede ja ülestõusnute vahel. Mõisa omanik Marian Hutten-Czapski osales jaanuariülestõusus, mistõttu mõis konfiskeeriti ja ta ise saadeti Siberisse asumisele. 1866. aastal sai mõisa omanikuks Eduard Totleben (toona kuulus sellele ligi 4000 tiinu maad).^[2] 1886. aastal sai linn endale taas omavalitsuse, ühtlasi liideti mõisakompleksi territoorium linnaga. Totlebenite valdusse jäi mõis kuni I maailmasõjani.

Mõisa peahoone rajasid Radziwillid. Eduard Totleben lasi peahoone kolmekorruseliseks ümber ehitada ja lisas sellele kaks torni. Pärast mõisa tükeldamist asus peahoones õpetajate seminar, seejärel maaparandajate koolitusasutus. Aastal 1944 lasksid Saksa väed taganedes õhku hulga hooneid, sealjuures ka Kėdainiai mõisa peahoone.

Aastal 1850 rajas M. Hutten-Czapski mõisa juurde suure pargi. Türgiga sõdinud Eduard Totleben rajas parki mitu balkanipärast paviljoni ja antiigipäraseid pargiskulptuure; neist on säilinud vaid üks.

Mõisakompleksi juurde kuulusid ka tallid ja õllevabrik. Paisjärvede ääres asusid mitu veskit. Mõisale kuulunud Pelėdnagiai karjamõisa rajas E. Totleben aastal 1875 vabriku Pelėdnagiai. Vabrikus oli kaks vee jõul töötavat turbiini, seal valmistati puidust ehitusmaterjale ja kartongi. Vabriku aastane käive oli 4000 rubla. Mõisakompleksist on säilinud vaid kaks õllevabriku keldrit ja minarett.^[2]

Eduard Totleben rajas mõisa parki ka muuseumiks mõeldud mošee ja selle juurde minareti. Muuseumis olid hoiul Totlebeni poolt sõjast toodud mälestusesemed, sealhulgas ka aastal 1854 Pavel Nahhimovilt saadud teleskoop. Minaretti kasutas ta vaatetornina, kust avanes hea vaade tema valdustele ja Kėdainiai linnale. Väidetavalt projekteeris minareti Eduard Totleben ise.

Minarett asub aadressil S. Dariaus ir S. Girėno g. 5D. Hoone on 25 meetri kõrgune, selle ülemises osas asub vaateplatvorm, kuhu viivad trepid. Tänapäeval on hoone suletud, kuna vandaalid kippusid hoonet rikkuma.

Minareti kaguseinal asub Osmanite riigis kasutusel olnud türgi keeles raidkiri, milles kiidetakse sultani ülistuseks rajatud paleede ülevust.^[2] Minareti ukse kohal on araabiakeelne raidkiri – sinna on raiutud salm 255 koraani Al Bakara suurast.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kėdainiai minarett

• Sissekanne Leedu mõisate veebisaidil; skeem (leedu keeles)
• Sissekanne Leedu mõisate veebisaidil; fotod (leedu keeles)
• Video Kėdainiai mõisast