Igavik

See artikkel räägib üldmõistest; Erkki-Sven Tüüri muusikateose kohta vaata artiklit Igavik (muusikateos).

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab täiendamist, et anda teemast piisavat ülevaadet. Palun aita artiklit täiendada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Igavik on filosoofiline mõiste, mis tähendab alguse ja lõputa ajavahemikku. Kõnekeeles on igavik lõpmatu aeg, mis ei lõpe kunagi, või igavikulise olemise kvaliteet, seisund või fakt^[1]. Klassikaline filosoofia aga määratleb igavikku kui seda, mis on ajatu või eksisteerib väljaspool aega, samas kui igavikulisus vastab lõpmatule kestvusele.

Mõiste on tähtsal kohal mitmetes religioonides, milles jumala või jumalate olemasolu aktsepteeritakse igavesena.

     Vaata ka: Eternism ja Ajafilosoofia

Klassikaline filosoofia määratleb igavikku kui seda, mis eksisteerib väljaspool aega, näiteks kirjeldades ajatuid üleloomulikke olendeid ja jõude, eristades seda ajastatusest, mis vastab lõpmatule ajale. Mõned mõtlejad, näiteks Aristoteles, viitavad looduliku kosmose igavikulisusele nii mineviku kui ka tulevase igavikulise kestuse osas. Boëthius defineeris igavikku kui „üheaegselt täielikku ja täiuslikku lõputu elu valdamist“^[2] Aquino Thomase arvates ei lõpe Jumala igavik, kuna tal puudub nii algus kui ka lõpp; igaviku mõiste on jumalikku lihtsust, mistõttu seda ei ole võimalik määratleda ega inimkonna poolt täielikult mõista^[3].

Thomas Hobbes (1588-1679) ja paljud teised valgustusajastu esindajad tuginesid klassikalisele eristusele, et esitada metafüüsilisi hüpoteese, nagu „igavik on püsiv nüüd“^[4].

Tänapäeval vaatlevad kosmoloogid, filosoofid ja teised selle mõiste analüüse läbi kultuuride ja ajaloo. Nad arutlevad muu hulgas selle üle, kas igaviku absoluutne mõiste on füüsika põhiseaduste puhul reaalselt rakendatav; võrdlevad entroopia kui aja noole küsimust.

Igavus kui lõpmatu kestus on oluline mõiste paljudes eludes ja religioonides. Sageli öeldakse, et Jumal või jumalad kestavad igavesti ehk eksisteerivad kogu aeg, igavesti, ilma alguse ja lõputa. Religioossed vaated surmajärgsest elust võivad rääkida sellest igaviku või igavese elu mõistes Kristlikud teoloogid võivad pidada muutumatust, nagu ka igavikulisi platoonilisi vorme, igaviku oluliseks osaks^[5].

Igavust sümboliseerib sageli lõputu madu, mis neelab omaenda saba, Uroboros. Ring, riba või rõngas on samuti levinud igaviku sümbolina, nagu ka matemaatiline lõpmatuse sümbol,

∞. Sümboolselt tuletavad need meelde, et igavikul ei ole algust ega lõppu.

• Surematus
• Presentism

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

•  Igavik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Tsitaadid Vikitsitaatides: Igavik

• Igavik Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias (inglise keeles)