Inuit Circumpolar Council

Inuit Circumpolar Council (2006. aastani Inuit Circumpolar Conference; lühend ICC) on eskimote rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon. Organisatsiooni eesmärk on vahetada kogemusi oma õiguste ja huvide kaitse asjus ning tugevdada ühist identiteeti, et esineda oma riikide valitsuste ees suurema jõuna ning arendada eskimo kultuuri.

Organisatsioon asutati juunis 1977 Alaskal ning ühendas algselt Alaska, Kanada ja Gröönimaa eskimoid. Hiljem hakati koostööd tegema ka Venemaa eskimotega, kes 1992. aastast on organisatsiooni täisõiguslikud liikmed.

ICC peaassamblee tuleb alates 1988. aastast kokku kord nelja aasta tagant (varem kolme aasta tagant). Selle toimumise koht roteerub maade vahel. Organisatsioonil on haru Venemaal, Alaskal, Kanadas ja Gröönimaal. Nende harude presidendid ning igast harust neljaks aastaks valitud esindaja moodustavad kaheksaliikmelise ICC Täitevkomitee, mille eesotsas on rahvusvaheline esimees (2002. aastani rahvusvaheline president), kelle määrab peaassamblee võõrustajamaa esindajate seast.

Esimesel kokkusaamisel otsustati hakata kasutama nimetust inuit kõigi eskimote koondnimetusena "eskimote" asemel.

ICC on võidelnud keskkonna saastamise vastu seoses nafta ja gaasi tootmise ja transpordiga Alaskal ja Kanadas.

1983. aastal sai ICC valitsusvälise organisatsiooni "konsultatiivse staatuse II" ÜRO juures. Organisatsioon on välja töötanud välja Arktika-poliitika põhimõtted ning propageerib neid ÜRO kaudu.

ICC püüab tugevdada kultuurilisi ja majanduslikke sidemeid arktiliste alade vahel.

Organisatsioon osaleb ka Arktika Nõukogu töös püsivaatlejana.

ICC eesmärgid on järgmised^[1]:

• tugevdada eskimote ühtsust;
• edendada eskimote õigusi ja huvisid rahvusvahelisel tasandil;
• arendada ja julgustada pikaajalisi poliitikaid Arktika keskkonna kaitseks;
• taotleda täielikku ja aktiivset partnerlust polaaralade poliitilises, majanduslikus ja ühiskondlikus arengus.

Aastal 1973 peeti Kopenhaagenis kohalike grööni organisatsioonide korraldusel esimese põhjarahvaste konverentsi. Kutsutute seas olid Kanada eskimod organisatsioonist Inuit Tapirisat of Canada (praegu Inuit Tapiriit Kanatami), Kanada indiaanlased organisatsioonist National Indian Brotherhood of Canada ning Soome, Norra ja Rootsi saamid. Konverentsil tunnetasid Gröönimaa ja Kanada eskimod vajadust kokku saada Alaska ja Venemaa eskimotega.^[2]

Eben Hopson tegi Billy Neakoqile ülesandeks kutsuda 1975 Port Albernis peetud Põlisrahvaste Maailmanõukogu asutamiskonverentsil tulla varsti maailma eskimote kokkusaamisele.^[2]

Esimesele konverentsile Barrow'sse juunis 1977 kogunesid Kanada, Gröönimaa ja Alaska eskimod, keda võõrustas Eben Hopson. Delegaate oli 54 (igalt maalt 18). Võeti vastu resolutsioone, loeti luulet ja lauldi. Lepiti kokku rajada rahvusvaheline organisatsioon.^[2]

1. 1977 Alaskal Barrow's
2. 1980 Gröönimaal Nuukis
3. 1983 Kanadas Iqaluitis
4. 1986 Alaskal Kotzebues
5. 1989 Gröönimaal Sisimiutis
6. 1992 Kanadas Inuvikis
7. 1995 Alaskal Nome'is
8. 1998 Gröönimaal Nuukis
9. 2002 Kanadas Kuujjuaqis
10. 2006 Alaskal Barrow's
11. 2010 Gröönimaal Nuukis
12. 2014 Kanadas Inuvikis
13. 2018 Alaskal Utqiaġvikis

• 1995–2002 Aqqaluk Lynge (Gröönimaa)
• 2002–2006 Sheila Watt-Cloutier (Kanada)
• 2006–2010 Patricia L. Cochran (Alaska)
• 2010–2014 Aqqaluk Lynge (Gröönimaa)
• 2014–2018 Okalik Eegeesiak (Kanada)
• 2018–2022 Dalee Sambo Dorough (Alaska)
• 2022– Sara Olsvig (Gröönimaa)

• 1996 Põhjamaade Nõukogu loodus- ja keskkonnaauhind

• Kuujjuaqi deklaratsioon

• Organisatsiooni ingliskeelne koduleht
• Alaska haru
• Kanada haru
• Gröönimaa haru
• Venemaa haru