Immuunpuudulikkus

Immuunpuudulikkus, ka immuunkompromiteritus, on seisund, mille puhul immuunsüsteemi võime võidelda nakkushaiguste ja vähi vastu on nõrgenenud või puudub täielikult. Enamik juhtumitest on omandatud ("sekundaarsed") patsiendi immuunsüsteemi mõjutavatest välistegurite tõttu. Selliste välistegurite näideteks on HIV-nakkus ja keskkonnategurid, nagu toitumine.^[1] Immuunkompromiteeritus võib olla ka tingitud geneetilistest häiretest. Siinkohal võib näiteks tuua SCID-sündroomi (raske kombineeritud immuunpuudulikkus).

Kliinilistes tingimustes võib mõningate ravimite, näiteks steroidide, põhjustatud immunosupressioon olla nii kõrvaltoime kui ka ravi plaanitud eesmärk. Sellise kasutusviisi näiteid leidub elundisiirdamise operatsioonidel äratõukereaktsiooni vältimiseks ja üliaktiivse immuunsüsteemiga patsientide puhul ehk autoimmuunhaiguste korral. Mõned inimesed on sündinud immuunsüsteemile omaste defektidega ehk primaarse immuunpuudulikkusega.^[2]

Inimest, kellel on mistahes liiki immuunpuudulikkus, nimetatakse immuunkompromiteerituks. Immuunpuudulikkusega indiviid võib lisaks tavalistele infektsioonidele, mis võivad mõjutada igaüht, olla eriti haavatav oportunistlike infektsioonide suhtes.^[3] Immuunpuudulikkus vähendab ka vähi immuunjärelevalvet, mille käigus immuunsüsteem uurib läbi keha rakke ja hävitab neoplasmasid (kasvajaid).

Primaarse ja sekundaarse immuunpuudulikkuse eristamine põhineb vastavalt sellel, kas tekkepõhjus pärineb immuunsüsteemist endast või tuleneb seda toetava osa puudulikkusest või välisest kahjustavast tegurist.

Mitmete haruldaste haigustega kaasneb suurem vastuvõtlikkus nakkustele alates lapsepõlvest. Primaarset immuunpuudulikkust tuntakse ka kui kaasasündinud immuunpuudulikkust.^[4] Paljud sellistest haigustest on pärilikud ning autosomaalsed retsessiivsed või X-liitelised. On üle 95 tuntud primaarse immuunpuudulikkuse sündroomi; need on tavaliselt rühmitatud immuunsüsteemi osa järgi, mille talitlus on häiritud, nagu lümfotsüüdid või granulotsüüdid.^[5]

Primaarse immuunpuudulikkuse ravi sõltub antud defekti olemusest ning võib hõlmata antikehade infusioone, pikaaegset antibiootikumide tarbimist ja (mõnel juhul) tüvirakkude siirdamist.

Sekundaarne immuunpuudulikkus, mida nimetatakse ka omandatud immuunpuudulikkuseks, võib tuleneda erinevatest immunosupressiivsetest teguritest, näiteks alatoitumusest, vananemisest, teatud ravimitest (nt keemiaravi, haigust modifitseerivad reumavastased ravimid, peale elundisiirdamist kasutatavad immunosupressiivsed ravimid, glükokortikoidid) ja keskkonnamürkidest, nagu elavhõbe ja muud raskmetallid, pestitsiidid ja naftakeemia, näiteks stüreen, diklorobenseen, ksüleen ja etüülfenool. Termin immunosupressioon viitab ravimite puhul üldiselt nii immuunsüsteemi tegevuse vähenemisega seotud kasulikele kui ka võimalikele kahjulikele mõjudele, samas kui termin immuunpuudulikkus viitab üldiselt vaid kahjulikule mõjule suurenenud nakkusohu näol.

Paljud eri haigused põhjustavad otseselt või kaudselt immunosupressiooni. See hõlmab mitut tüüpi, eriti luuüdi ja vererakkude vähki (leukeemia, lümfoom, hulgimüeloom) ja teatud kroonilisi nakkusi. Immuunpuudulikkus on tunnusjooneks ka omandatud immuunpuudulikkuse sündroomile (AIDS),^[4] mida põhjustab inimese immuunsuspuudulikkuse viirus (HIV). HIV nakatab otseselt mõndasid T-abistajarakke ja kahjustab kaudselt teisi immuunsüsteemi osasid.

Erinevad hormonaalsed ja ainevahetushäired võivad samuti põhjustada immuunpuudulikkust, nende hulka kuuluvad aneemia, hüpotüreoidism ja hüperglükeemia.

Ka suitsetamine, alkoholism ja narkootikumide kuritarvitamine pärsivad immuunvastust.

Immuunpuudulikkuse põhjus sõltub häire olemusest. Põhjus võib olla geneetiline või omandatud alatoitumise ja halbade sanitaartingimuste tõttu.^[6][7] Vaid mõne geneetilise põhjustaja puhul on täpsed geenid teada.^[8]

Saadaval olev ravi jaguneb kaheks: nakkuste ravimine ja immuunsüsteemi tugevdamine.

Prognoos sõltub suuresti seisundi olemusest ja tõsidusest. Mõned puudulikkused põhjustavad varajast suremust (enne 1. eluaastat), teised on koos raviga või isegi ilma ravita elukestvad seisundid, mis põhjustavad vähe suremust ja haigestumust. Uued tüvirakkude siirdamise tehnoloogiad võivad viia kurnavate ja surmavate geneetiliste immuunpuudulikkuste geenipõhise ravini. Omandatud immuunpuudulikkuse prognoos sõltub põhjustava teguri või seisundi (näiteks AIDS) vältimisest või ravist.

• Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS)
• Autoimmuunhaigus, immuunvastus oma organismi valkudele
• Allergia, immuunvastus kahjututele kehavõõrastele valkudele
• Histamiin
• Steroidid, tihti manustatavad ravimid nagu prednisoon, mis pärsivad immuunsüsteemi
• Immuunsüsteem
• Immunoloogia