Heinrich Himmler

Heinrich Luitpold Himmler (7. oktoober 1900 München – 23. mai 1945 Lüneburg) oli Saksamaa poliitik, ja Schutzstaffeli juht. Talle kui Reichsführer-SS-ile (RFSS und ChdDtPol) allusid Saksamaa politsei- ja julgeolekujõud.

Heinrich Himmler sündis kooliõpetaja Joseph Gebhard Himmleri keskmise pojana. Vanem vend Gebhardt sündis 1898 ja noorem, Ernst, sündis 1905. Isa õpetas teiste hulgas Wittelsbachide suguvõssa kuuluva Baieri printsi Arnulfi ainsat poega, 1884 sündinud Baieri Heinrichit, kes nõustus hakkama Heinrich Himmleri ristiisaks. Tema järgi Heinrich Himmler ka nimetati.

Pärast Landshuti keskkooli lõpetamist 1918 suunati ta Esimese maailmasõja ajal 11. Baieri rügementi kadetiks, kuid ta ei jõudnud sõjategevuses osaleda. Sõjas langes tema ristiisa, kes oli pälvinud palju autasusid. Sõja kaotus tõmbas kriipsu peale Himmleri unistustele saada ohvitseriks.

1919–1922 õppis ta agronoomiat Müncheni Tehnikaülikoolis. Sellele järgnes lühike praktika talus. Himmler huvitus tollal ühtlasi liikumisest "tagasi loodusesse" ning tal olid maaelu suhtes romantilised ettekujutused. Ta ühines artamanide rahvaliikumisega, mis maaelu propageeris, aga segas ühtlasi rassismiga. Himmlerist sai üks selle liikumise liidritest. Hiljem ühines see liikumine natsiparteiga.

Õpingute ajal liitus ta Vabakorpuste liikumisega "Keisririigi sõjalipp" (Reichkriegsflagge) ja 1923 astus ta Rahvussotsialistlikku Parteisse. Selle kaudu liitus ta tekkiva Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei sõjalise tiiva Sturmabteilungi (SA-ga). Ta osales ka 1923. aasta novembris Õllekeldri riigipöördekatses.

1926 tutvus ta Margarethe Siegrothiga (sündinud Boden), kes oli temast 7 aastat vanem ja lahutatud. Nad abiellusid 3. juulil 1928. Abielust sündis üks laps, tütar Gudrun (8. augustil 1929). Hiljem lapsendasid nad poja, kelle vastu Himmler huvi ei tundnud, tütart seevastu jumaldas. Nad asusid 1940 lahku elama, kuid ei lahutanud. Samal ajal hakkas Himmler lähedalt suhtlema oma sekretäri Hedwig Potthastiga, kellega asus 1941 koos elama. Kooselust sündis kaks last, poeg Helge (1942) ja tütar Nanette Dorothea (1944).

Ta on külastanud Eestit umbes 27 korda, esimest korda 19. septembril 1941.^[1] Ta pidas enamus eestlasi germaanideks.^[2]

Teenistuskäik

1929–1945 NSDAP (Reichsführer-SS (RF-SS))
1936–1945 Saksa politsei juht (Chef der Deutschen Polizei);
1936. aasta septembrist kuni 1945. aastani Verein "Lebensborn e.V." (President of the Society "Fountain of Life") of the NSDAP
1939. aasta oktoobrist kuni 1945. aastani Saksastamise Riigikomissar NSDAP-s (Reichskommissar für die Festigung des Deutschen Volkstums (RKFDV))
Esivanemate pärandi uuringute ja õpetamise seltsi president NSDAP-s (Verein "Das Ahnenerbe Forschungs-und Lehrgemeinschaft")
Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei rassiküsimuste järelevalvaja (Beauftragter der NSDAP für alle Volkstumsfragen)
1943. aasta augustist kuni 1945. aastani Generalbevollmächtigter für die Verwaltung
1943–1944 Sõjaväe varustuse ja reservide ülem (Chef der Heeresrüstung und Befehlshaber des Ersatzheeres (Ch H Rüst u.BdE)

Autasud

Vereorden.

Vahistamine ja surm

Pärast sõja kaotust hulkus Himmler mitu päeva Taani piiri lähedal Flensburgi kandis, püüdes Baierisse jõuda. Tal olid valedokumendid sõjaväe salapolitsei majori Hermann Hitzingeri nimele. Oma välimuse muutmiseks ajas ta maha vuntsid ja kandis vasakul silmal silmasidet. Kuid 22. mail ta vahistati, sest Suurbritannia majorile Sidney Excellile tundus kahtlane, et kellelgi on kõik dokumendid täiesti korras. Pärast vahistamist tunnistas ta oma isiku varsti üles.

Himmler taheti anda sõjakuritegudes süüdistatuna kohtu alla, aga tema üle ei jõutud kohut mõista. Juba 23. mail 1945 võttis ta kaaliumtsüaniidi, enne kui ülekuulamine sai alata. Seejärel maeti tema keha tähistamata hauda ja selle asukoht on teadmata.

Tsitaat

„Koonduslaager on kahtlemata äärmiselt range karistusabinõu. Siinse kasvatuse meetoditeks on raske, uusi väärtusi loov töö, korrapärane elurütm, enneolematult puhas eluase ja ranged nõuded isiklikule hügieenile, suurepärane söök, range, aga õiglane kohtlemine, inimeste taas töötegemisega harjutamine ja käsitööoskuste omandamise võimalus. Laagrite lipukiri kõlab järgmiselt: "Verstapostideks teel vabadusse on kuulekus, usinus, ausus, kord, puhtus, kaine mõistus, tõearmastus, ohvrimeelsus ja isamaa-armastus."^[3]“

Viited

↑ Tambek, Elmar (1964). Tõus ja mõõn. Toronto: Olion.
↑ Erelt, Pekka (14.04.2024). "Rääkimata lugu. Himmler tundis ennast Eestis nagu kodus". Eesti Ekspress. Vaadatud 16. aprillil 2024.
↑ Guido Knopp. Hitleri käsilased. 2001. Lk. 120–121

Välislingid

Toimetas Aadu Hiietamm, Natsi-Saksamaa koonduslaagrites tegutsesid bordellid, Õhtuleht.ee, 7. juuni 2017

Eelnev Erhard Heiden	Reichsführer-SS 1929–1945	Järgnev Karl Hanke
Eelnev Wilhelm Frick	Saksamaa siseminister 1943–1945	Järgnev Wilhelm Stuckart

[1] Tambek, Elmar (1964). Tõus ja mõõn. Toronto: Olion.

[2] Erelt, Pekka (14.04.2024). "Rääkimata lugu. Himmler tundis ennast Eestis nagu kodus". Eesti Ekspress. Vaadatud 16. aprillil 2024.

[3] Guido Knopp. Hitleri käsilased. 2001. Lk. 120–121

[1]

[2]

[3]