Häälekurrud

See artikkel räägib üldmõistest. Kammerkoori kohta vaata artiklit Plicae Vocalis.

Häälekurrud (ladina keeles ainsus plica vocalis, mitmus plicae vocales, rahvapärane nimetus ka häälepaelad) on paljudel loomadel kõris, hingetoru ülemises osas, paiknevad paarilised elastsed kurrud.^[1] Häälekurdude võnkumise ja kopsude ventileerimise (sisse- ja väljahingamisel) tulemusel häälitsetakse (tehakse häält).^[2]

Häälekurdude paksusest ja pikkusest, ka kõri suurusest, oleneb hääle kõrgus.

Häälekurdude areng, anatoomia, asend, kuju, sooned, sellele kinnituvad lihased ja morfoloogia ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Madudel häälekurrud puuduvad. Neile omast sisinat (kaitsereaktsiooni osana) tekitavad nad jõuliselt häälekõri (hääleaparaadi) kaudu hingates. ^[3]

Kumbki häälekurd koosneb :

• häälesidemest (lig.vocale)
• häälelihasest (m.vocalis)
• limaskestast.

Häälekurdude vahel on häälepilu.

Häälekurrud koos häälepiluga (rima glottidis) moodustavad hääleaparaadi (häälekõri) e glóttis'e.^[4]

Häälekurdudega seostatakse selliseid haiguslikke seisundeid nagu häälekurruhaavand, häälekurruhalvatus, häälekurrupolüüp, häälekurruvähk jpt.

• Sarah A. Klemuk, Tobias Riede, Edward J. Walsh, Ingo R. Titze, Adapted to Roar: Functional Morphology of Tiger and Lion Vocal Folds, DOI: 10.1371/journal.pone.0027029, Veebiversioon (vaadatud 04.01.2014) (inglise keeles)
• Vocal folds, veebiversioon (vaadatud 05.01.2014) (inglise keeles)