Keemia Instituut

Keemia Instituut (sama mis Teaduste Akadeemia Keemia Instituut või TA Keemia Instituut) on nüüdseks tegevuse lõpetanud Eesti teadusasutus. Keemia Instituut tegutses aastatel 1947–2002 Tallinnas, olles üheks Eesti juhtivaks uurimisasutuseks keemia valdkonnas.

• 1947–1989 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keemia Instituut asutati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 5. aprillist 1946 nr 255. Tegevuse algus 1. jaanuaril 1947, põhimäärus kinnitati sama aasta 12. veebruaril.
• 1989–1995 Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituut – nimi Eesti Teaduste Akadeemia määratleti akadeemia uues põhikirjas 6.04.1989; instituut oli iseseisev juriidiline isik TA valitsemisalas.
• 1995–1997 Eesti Kultuuri- ja Haridusministeeriumi / Haridusministeeriumi / Haridus- ja teadusministeeriumi Keemia Instituut – tulenevalt Riigikogus vastu võetud teaduskorralduse seadusest (detsember 1994) võeti vastu instituudi uus põhikiri, mis kinnitati Vabariigi Valitsuse määrusega 21.09.1995 nr 317; instituut oli iseseisev juriidiline isik HM valitsemisalas.
• 1998–2002 Tallinna Tehnikaülikooli asutus Keemia Instituut – tulenevalt uuest teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusest (RT I 1997, 30, 471) ja järgnenud valitsuse määrustest kiitis instituudi teadusnõukogu 28.11.1997 heaks Haridusministeeriumi ja TTÜ vahel 12.11.1997 sõlmitud lepingu, mis sätestas ümberkorralduse TTÜ autonoomseks teadus- ja arendusasutuseks; instituudi uus põhikiri registreeriti Haridusministeeriumis 2.12.1997.

• TTÜ nõukogus otsustati 23.04.2002 Keemia Instituut integreerida TTÜ teaduskondade struktuuri lõpptähtajaga 31.12.2002; instituudi teadusnõukogus tegevuse lõpetamisega seotud küsimusi arutelule ei pandud; instituudi tegevus lõpetati ilma õigusjärgluseta.

• 1947–1950 Paul Kogerman (1891–1951), akadeemik
• 1950–1960 Arnold Kõll (1899–1960), keemiakandidaat
• 1960–1978 Oskar Kirret (1909–1991), ENSV TA korrespondentliige
• 1978–1986 Olaf Eisen (1920–1989), akadeemik
• 1987–1988 direktori kohusetäitja Guido Rajalo (sündinud 1926), tehnikadoktor
• 1988–2002 Jüri Kann (sündinud 1938), professor

Sõjajärgses Eesti NSV-s oli vajadus nõukogulikel alustel luua või taastada kõige muu hulgas ka kõrgkoolid ja teadusasutused, Eesti põlevkivienergeetika ja -töötlemine jpm. Nii loodi 1947. aastal ENSV Teaduste Akadeemia alluvuses rakenduskeemia uurimisasutusena Keemia Instituut. Esimeseks direktoriks sai maailmamastaabis tunnustatud keemiateadlane akadeemik Paul Kogerman ja sektorijuhatajateks said juba Eesti Vabariigis tunnustuse saavutanud keemikud Joosep Usk, Hugo Raudsepp ja Hermann Paris. 1950 vabastati P. Kogerman direktori kohalt otsitud põhjendusega, et ta ei taganud instituudi edukat juhtimist. Uueks direktoriks määrati Arnold Kõll ja 1951 reorganiseeriti instituudi temaatika ning struktuur: loodi kolm põlevkivitemaatikaga sektorit, mille juhatajad (Samuil Faingold, Aleksandra Fomina ja Mark Gubergrits) olid tulnud Nõukogude Liidust. Uuriti kerogeeni koostist, töötati põlevkivi termilise lagundamise teooria ja utteagregaatide väljatöötamise ning lagusaaduste vääristamise alal.

1960. aastal määrati Keemia Instituudi direktoriks Oskar Kirret ja koos temaga tuli instituuti polümeersete materjalide uurimine. Instituudi temaatikasse lisandusid uued suunad, mille juhtideks said TPI kasvandikud, selleks ajaks juba edukad keemikud: füüsikaline keemia, sealhulgas gaasikromatograafia (Olaf Eisen), terpenoidsete lõhnaainete ja taimekaitsevahendite süntees (Koit Lääts), hiljem ka protsesside matemaatiline modelleerimine (Guido Rajalo) ja prostaglandiinide keemia (Ülo Lille). Laienes ka põlevkiviga seotud uurimistöö (Rudolf Koch, Ilmar Klesment). Keemia Instituudist kujunes Eestis üks suuremaid põlevkivikeemia ja -tehnoloogia uurimisasutusi.

1969 anti Keemia Instituudile NSV Liidu Tööpunalipu Orden. Samal aastal sai instituut uue hoone Mustamäel (Akadeemia tee 15), mille kõrvale 1986 lisandus veel teinegi korpus. Instituudi töötajate arv kasvas pidevalt, jõudes 1970. aastate keskpaigaks üle 300.

Uued tuuled said alguse 1980. aastate keskel Nõukogude Liidus alanud perestroikaga. Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal võeti riiklikul tasemel vastu mitmeid teadustegevust puudutavaid seadusi ja määrusi. Teaduskorralduse seadus nägi ette instituutide TA alluvuse lõpetamise. Reformide lõppeesmärgiks oli teadusasutuste oluline kokkutõmbamine ja edaspidi teadlaskonna üleviimine ülikoolidesse. Ka riikliku rahastamise piiratus tõi kaasa sundkäike. Teadlastele olid need rasked aastad, täis ebakindlust ja üksteisele järgnevaid muudatusi.

Keemia Instituudis koondati teaduslaboratooriumid 1992. aastaks viide teadusosakonda ja nüüd juba uute juhatajatega, kellest mitmed olid välja kasvanud samast instituudist ja oma teaduskraadi seal kaitsnud (Mihkel Kaljurand, Margus Lopp, Hans Luik, Nigulas Samel). Instituudi teadusnõukogus kinnitati osakondade teadustöö põhisuunad:

• Analüütilise keemia osakond: analüütiliste eraldusmeetodite füüsikalis-keemilised alused, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Mihkel Kaljurand.
• Bioorgaanilise keemia osakond: bioaktiivsete ainete keemia, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Ülo Lille, alates septembrist 1997 prof. Nigulas Samel.
• Orgaanilise sünteesi ja tehnoloogia osakond: orgaaniliste ainete süntees, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Margus Lopp.
• Keskkonnakeemia ja tehnoloogia osakond: keskkonnakeemia ja -tehnoloogia, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Rein Munter.
• Põlevkivide ja põlevkiviõli osakond: põlevkivide keemia ja põlevkivitöötlemise protsesside alused, osak. juhataja ja suuna juht prof. Leevi Mölder, alates 1994 keemiakandidaat Hans Luik.

Kolme katusorganisatsiooni TA, HM ja TTÜ haldusalas reformide perioodil 1990–2002 vähenes instituudi töötajaskond ja põlevkiviuuringute osatähtsus, teisalt kasvas osalus TTÜ õppetöös. Reformide ja ümberkorralduste jada viis teadusasutuse Keemia Instituut likvideerimiseni seisuga 31.12.2002 ilma õigusjärgluseta. Siiski, teadustööga seotud personal viidi üle TTÜ teaduskondade allüksustesse (kokku 65 töötajat, neist 47 teadustöötajat) valdavalt TTÜ keemiainstituuti. TTÜ keemiainstituudi koduleht

• 1967 – M. Gubergrits (kollektiivi juht), B. Brodskaja, A. Elenurm, I. Galõnkev, K. Kuiv, T. Laos, M. Marguste, A. Milk, L. Paalme, I. Stepanov, B. Tjagunov – monograafia "Kukersiitpõlevkivi termiline töötlemine" eest.
• 1972 – O. Eisen, I. Klesment, S. Rang, A. Ivanov – tööde tsükli "Uurimisi süsivesinike ja hapnikühendite kromatograafia alalt" eest.
• 1982 – K. Lääts (kollektiivi juht), A. Erm, P.-J. Espenberg, T. Kaal, A. Kogerman, I. Kudrjavtsev, A. Kuusik, E. Muks, M. Poom, H. Rang, S. Teng – "Terpeensete feromoonide, juvenoidide ja lõhnaainete telomerisatsioonimeetodil kompleksse sünteesimise teaduslike aluste väljatöötamise eest".
• 1987 – preemia anti 11-liikmelisele teadlaskollektiivile (töö juht A. Aaviksaar, asutused KBFI, KI ja TRÜ), sh A. Kollist ja M. Vaher – "Puhtad biopreparaadid looduslikust toorainest: uurimine ja tootmistehnoloogiad".
• 1987 – Ü. Lille, (kollektiivi juht), N. Andreson, Ü. Arend, M. Lopp, M. Mayer, T. Pehk, V. Päeva, O. Rajavee, N. Samel, R. Teesalu, T. Välimäe – "Prostaglandiinide süntees, uurimine ja rakendused".

• 1987 – J. Jõersi juhitud kollektiiv, sh J. Allikvere, A. Pärn, V. Saks (Allikmaa), H. Urbel ja 6 töötajat Kirovi-nimelisest Kalurikolhoosist – "Kalakonservitööstuse heitrasvade ümbertöötlemise tehnoloogia väljatöötamine ja juurutamine kosmeetiliste pesemisvahendite valmistamiseks".

• 1991 – M. Kaljurand, M. Koel, E. Küllik – tööde tsükli "Kompuuterkromatograafia" eest.
• 2001 – R. Munter (kollektiivi juht), J. Kallas, S. Preis, M. Trapido – tööde tsükli "Täiustatud oksüdatsiooni protsessid loodusvee varude kaitseks ja vee säästvaks kasutamiseks" eest.
• 2002 – N. Samel (kollektiivi juht), I. Järving, R. Koljak (Järving), K. Valmsen, K. Varvas tööde tsükli "Prostaglandiinide biosüntees selgrootutes" eest.

• TTÜ keemiainstituut
• Keemia ajalugu Eestis
• Põlevkivikeemia

• Институт химии Академии наук Эстонской ССР 1947 – 1972. Сост. Х.Мартинсон – Таллинн 1972, 54 с.
• Библиография научных трудов сотрудников Института химии 1947 – 1972 /Академия наук Эстонской ССР. Сост. Х.Мартинсон – Таллинн 1972, 169 с.
• H. Martinson. Keemia Instituudi tänapäev. – Tallinn 1973, 70 lk.
• H. Martinson. Keemia Instituudi teaduslik kaader 1947–1972. – Tallinn 1973, 22 lk.
• Библиография Института химии (1973–1981) / Академия наук Эстонской ССР. Часть 1. Сост. А. Кырб – Таллинн 1987, 164 с.
• Библиография Института химии (1982–1985) / Академия наук Эстонской ССР. Часть 2. Сост. А. Кырб – Таллинн 1987, 165–330.
• Мартинсон Х.Р. Основные тенденции развития химической науки в Советской Эстонии / АН ЭССР – Таллинн, Валгyс, 1988, 83 с.
• Institute of Chemistry 1947–1987/Academy of Sciences of the ESSR. Compiled by H.Martinson – Tallinn, Valgus 1987, 31 p.
• Keemia Instituudi teadurite tööde bibliograafia 1986 – 1988, Eesti Teaduste Akadeemia. Koostanud A. Kõrb – Tallinn1989, 95 lk.
• Institute of Chemistry, Estonian Academy of Sciences, Departments of Oil Shales and Shale Oil. – Oil Shale, 1992, vol.9, No.1, 1-2.
• Aili Kogerman. Estonian Oil Shale Energy, When will It Come to an End? – Oil Shale 1996, vol.13, No 4, 257–264.
• Jüri Kann. Alus- ja rakendusuuringutest Keemia Instituudis. – Eesti Teaduste Akadeemia. Ülevaateid ja meenutusi. Kronoloogia 1938 – 1998. Tallinn 1998, 106–109.
• Ülo Lille. Two Decades of the Chemistry of Prostanoid and Related Compounds in Estonia. – Proc. Estonian Acad. Sci. Chem., 1999, vol. 48, No 2, 51–79.
• Keemia Instituut. Institute of Chemistry. Publikatsioonid. Publications. 1989–2002. Koostanud Mare Käärik ja Elvi Muks– Tallinn 2003. 147 lk.

• Valitud peatükke Keemia Instituudi ajaloost