Kaaspärijad
Kaaspärijad on pärijad, kes on pärandi vastu võtnud ühiselt (PärS § 147). Kusjuures tähtsust ei oma see, kas pärimine on toimunud seaduse või testamendi alusel. Sellest tulenevalt kuulub ka pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara on kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis kanduvad pärijale üle pärandaja surma korral (PärS § 2).
Kaaspärijate ja pärandvara ühisuse regulatsiooni puudutavad pärimisseadus[1] (edaspidi: PärS), asjaõigusseadus[2] (edaspidi: AÕS) ja võlaõigusseadus[3] (edaspidi: VÕS).
Eesmärk ja olemus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärandvara ühisuse põhimõte on pärit Rooma õigusest ning seda kasutatakse tänapäevalgi paljudes Euroopa riikides.[4] Pärandvara ühisuse eesmärk on säilitada pärandvara terviklikkus, hoida pärandvara lahus pärijate isiklikust varast ja suunata kaaspärijad sundühisuse likvideerimisele, millele eelduslikult eelneb pärandvara hulka kuuluvate kohustuste täitmine.[5]
Pärandvara ühtsuse põhimõtte kohaselt läheb pärandvara üle kas kaaspärijatele jagamatult ning õiguslikkus mõttes eristatakse pärandvara kaaspärijate isiklikust varast. Kusjuures pärandvara ühisus on kindlaksmääratama osadega ühisus.[4]
Pärandvara ühisus: kaasomand ja ühisomand
[muuda | muuda lähteteksti]Kaaspärijad ei või pärandvarasse kuuluvaid esemeid iseseisvalt käsutada. Pärandvara ühine käsutamine tähendab seda, et iga üksiku eseme müügiks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Iseseisvalt võib kaaspärija käsutada talle kuuluvat mõttelist osa PärS § 148.[6]
Pärandvara mõtteliste osade suhtes on kaaspärijad kaasomanikud. Mõttelist osa võivad kaasomanikud ilma teise kaasomaniku nõuosolekute käsutada (AÕS § 74 lg 1). Üldjuhul on kaaspärijad pärandi suhtes kaasomanikud ning igale kaaspärijale kuulub mõtteline osa pärandvara ühisusest. Teatud esemete suhtes aga on kaaspärijad ühisomanikud. Näiteks kinnisasjade puhul märgitakse kinnistusraamatusse kaaspärijad ühisomanikena.[7]
Ühine käsutusõigus ei tähenda, et kõik pärijad peavad iga tehingu tegemise juures vahetult kohal olema, vaid kaaspärija võib anda käsutuse tegemiseks eelneva nõusoleku või selle hiljem heaks kiita. [8] Pärandvara käsutatakse ja vallatakse kaaspärijate kokkuleppel või enamuse otsuse kohaselt, kui enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. [9] Ühise valitsemise põhimõtte rikkumine on lubatav juhul, kui toiming on vajalik pänrandvara hulka kuuluva asja säilitamiseks (AÕS § 72 lg 4). Sellisel juhul on kaaspärijal teise kaaspärijate vastu ka nõue tehtud kuutuste hüvitamiseks.[10]
Kaaspärijate õigused ja kohustused
[muuda | muuda lähteteksti]Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6), eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (AÕS § 72 lg 1 ja lg 3).[9]
Kui kaasomandist tulenevate nõuete rikkumise tõttu on tekkinud pärandvarale kahju, võib kaaspärija nõuda rikkujalt kahju hüvitamist. Kaaspärijad saavad üksteise vastu esitada alusetu rikastumise nõudeid.[10]
Pärijate ühisusega on seotud kaaspärija ostueesõigus. Kui üks kaaspärijatest soovib oma osa pärandvara ühisusest müüa, on teistel kaaspärijatel ostueesõigus (PärS § 149 lg 1). Ostueesõiguse eesmärk on takistada kolmandate isikute astumist pärijate ühisusse pärast kaaspärija oma mõttelise osa müüki.[6]
Kaaspärijad on ühisvõlausaldajad (VÕS § 72) ning solidaarvõlginkud (VÕS § 65).
Kohtupraktika
[muuda | muuda lähteteksti]Riigikohus on leidnud, et üks kaasomanik või osa neist ei saa võtta kohustusi selliselt, et kohustatud oleksid ka teised kaasomanikud, kuna see kahjustaks teiste kaasomanike õigusi vara käsutamisel ja kasutamisel.[11]
Riigikohus ei ole lugenud kinnisasja koormamiseks AÕS § 74 lg 1 mõttes kinnisasja rendilepingu ega kinnisasjal asuvast metsast maha raiutud puude müügilepingu sõlmimist ning on leidnud, et võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pärimisseadus - RT I, 10.03.2016, 16.
- ↑ Asjaõigusseadus - RT I, 25.01.2017, 5
- ↑ RT I, 31.12.2017, 8
- ↑ 4,0 4,1 Liin 2005, lk 224
- ↑ Mikk 2012, lk 128
- ↑ 6,0 6,1 Liin 2005, lk 225
- ↑ K. Kliimask. “Pärandvara ühisus”. Magistritöö. Tartu 2013. Lehekülg 29. Kättesaadav arvutivõrgus: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31298/kliimask_kaire.pdf
- ↑ 8,0 8,1 Mikk 2012, lk 133
- ↑ 9,0 9,1 Mikk 2012, lk 130
- ↑ 10,0 10,1 Mikk 2012, lk 131
- ↑ Mikk 2012, lk 132
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Urve Liin. "Pärimisõigus", Tallinn: Ilo, 2005.
- Tiina Mikk. "Pärimisõigus", Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.