Kongo kriis
| Kongo kriis | |||
|---|---|---|---|
| Osa Aafrika dekolonisatsioonist ja külmast sõjast | |||
 Päripäeva alates ülemisest vasakpoolsest pildist:
| |||
| Toimumisaeg | 5. juuli 1960 – 25. november 1965 | ||
| Toimumiskoht |
Kongo vabariik (praegune Kongo Demokraatlik Vabariik) | ||
| Tulemus |
Kongost saab iseseisev unitaarriik:
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
|
Kokku hukkus umbes 100 000 inimest | |||
Kongo kriis (prantsuse keeles Crise congolaise) oli aastatel 1960 kuni 1965 Kongo vabariigis (tänapäeva Kongo DRV-s) aset leidnud poliitiline kriis ning sõjaline konflikt. Kriis sai alguse Kongo iseseisvumisega Belgia koosseisust ja lõppes, kui Mobutu Sese Sekol õnnestus kogu riik enda kontrolli alla saada. Kongo kriis oli lisaks kodusõjale ka varisõda külma sõja osapoolte Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel. Kriisi käigus kaotas elu umbes 100 000 inimest.
Kriis sai alguse, kui Belgia Kongo iseseisvuslastel õnnestus 30. juunil 1960 oma eesmärk saavutada. Iseseisvunud riigis oli lahendust vajavaid probleeme palju: käärima hakkasid suhted nii provintside kui ka hõimude vahel. Juuli esimesel nädalal puhkes armees mäss, vägivald lahvatas ka musta- ja valgenahaliste vahel. Belgia otsustas riiki oma väed saata, et kaitsta riigist põgenevaid eurooplasi. Belglaste abil kuulutasid iseseisvuse välja Katanga ja Lõuna-Kasai. Aina pingelisemaks muutuva olukorra leevendamiseks saatis ÜRO Kongosse rahuvalvajad, kuid peasekretär Dag Hammarskjöld keeldus neid Léopoldville's asunud keskvalitsuse toetamiseks kasutamast. Kongo peaminister Patrice Lumumba pöördus abi saamiseks Nõukogude Liidu poole, NSVL saatis kriisitsooni eksperte ning muud abi.
Nõukogude Liidult abi palumine tekitas valitsuse lõhenemise ning vastuolu peaminister Lumumba ja president Joseph Kasa-Vubu vahel. Mobutu, kes juhtis riigi kaitsejõude, otsustas patiseisu ära kasutada ning korraldas riigipöörde, saatis NSVL-i abi riigist välja ja pani kokku uue valitsuse, mis de facto temale allus. Lumumba pandi vangi ning hukati 1961. aastal. Lumumba toetajad panid riigi idaosas asuvas Stanleyville' linnas kokku oma valitsuse ("Kongo vaba vabariik"), mida juhtis Antoine Gizenga. Hoolimata NSVL-i toetusest, oli Gizenga valitsus sunnitud 1962. aastal kapituleeruma. ÜRO karmistas enda suhtumist separatistidesse 1961. aasta lõpus, kui peasekretär Hammarskjöldi lennuk Kongo kohal alla lasti. Rahuvalvajate abiga õnnestus Léopoldville'l 1963. aasta alguseks Katanga ja Lõuna-Kasai alistada.
Pärast separatistide alistamist võeti kompromissina vastu uus põhiseadus ning eksiili läinud endine Katanga juht Moïse Tshombe kutsuti kuni uute valimisteni ajutist valitsust juhtima. Enne uusi valitsusi toimus Ida-Kongos maoistlik ülestõus, mille korraldajad nimetasid ennast "Simbadeks". Simbadel õnnestus märkimisväärne osa riigist enda kontrolli alla saada ning nad kuulutasid Stanleyville's välja kommunistliku Kongo rahvavabariigi. Keskvalitsus hakkas järk-järgult kaotatud territooriumi tagasi vallutama, 1964. aasta novembris sekkusid konflikti Belgia ja USA, et vabastada Simbade võetud vange. Simbade ülestõus oli 1965. aasta novembriks lõplikult maha surutud. Märtsis 1965 toimunud valimistega kujunes välja uus poliitiline patiseis Tshombe ja Mobutu vahel. Mobutu korraldas sama aasta novembris uue riigipöörde ning sai Kongo DV ainuvalitsejaks. Mobutu jäi Kongo, mis nimetati 1971. aastal Zaire'ks, diktaatoriks kuni kukutamiseni 1997. aastal.