Koerad sõjas

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sõjakoertel on väga pikk ajalugu. Alates lahingukoolitustest kuni nende kasutamiseni skautide, valvurite ja jälitajatena on koerte kasutusviisid olnud erinevad ja mõned on tänapäeval sõjalises kasutuses jätkuvalt olemas.^[1]

Lisaks kõikidele headele omadustele, mis on koertel meeskonna liikmetena, on koerad võimelised rohkemaks. Neil on mitu korda parem nägemis- ja haistmisvõime kui inimestel. Koerad pääsevad sinna, kuhu sõdur ei pääse, ning suudavad vaenlase mittesurmava jõuga kiiremini alistada. Nende omaduste tõttu on moodsamad armeed koeri juba sajandeid edukalt koolitanud sõjaliste ülesannete täitmiseks.^[2]

Sõjakoeri on kasutanud egiptlased, kreeklased, pärslased, sarmaatlased, bagandad, alaanid, slaavlased, britid ja roomlased.

Kreeklaste ja roomlaste seas kasutati koeri tavaliselt valvurite või patrullidena, aga neid võeti mõnikord ka lahingusse kaasa. Kõige varajasem märgitud koerte kasutus sõjategevuses oli 600 aastat enne Kristust.

Hilisantiikajal kasutas Attilla molosser koeri oma kampaaniates. Sõjakoerte järglaste kinkimist peeti Euroopa ülemklassides sobivaks märgiks kogu keskaja vältel. Teised tsivilisatsioonid kasutasid soomustatud koeri haagissuvilate kaitsmiseks või vaenlaste ründamiseks.

Hiljem kasutas Preisimaa kuningas ja väejuht Friedrich Suur koeri käskjalana seitsmeaastase sõja ajal Venemaaga. Ka Napoleon kasutas oma kampaaniate ajal koeri. Prantsusmaal kasutati koeri kuni 1770. aastani, et kaitsta mereväe rajatisi.

Esimest korda kasutati koeri ametlikult sõjalistel eesmärkidel USA-s Seminolide sõdade ajal. Ameerika kodusõjas kasutati hagijaid valvamisel, sõnumite saatmiseks ja vangide kaitsmiseks. Kindral Granti sõnul hävitasid lõunaosa verekoerad liitude vägesid, sest neid oli koolitatud meeste jahiks. Koeri kasutati maskottidena ka Ameerika Esimese maailmasõja propagandas ja värbamisplakatitel.^[1]

Koeri kasutati paljudes erinevates ülesannetes: läänerinde kaevikutes valvekoertena, pakkloomadena, hoiatuskoertena, käskjalgkoertena ja päästekoertena. Koeri õpetati sõduriga kaasas käima ja urisema, kui märgati liikumist. Eelistati dobermann pinšer tõugu koeri. Skaudikoerad liikusid sõduritega jalgsi, patrullides neid eespoolt, sest nemad suutsid vaenlase lõhna tunda 1000 meetri kauguselt.

Päästekoertele õpetati lahinguväljal haavatuid ja hukkunuid üles leidma. Koerad olid varustatud haavatute abistamiseks meditsiinivarustusega. Nad olid koolitatud haavatu juurde jääma. Sõjas kandsid koerad Punase Risti kaelarihmu või mantleid.

Kui sakslased võtsid sõjas kasutusele gaasi, õpetati koeri gaasi avastama ja vägesid hoiatama, et sõdurid kasutaksid gaasimaske.

Eesliinil oli keeruline sidet luua ning koerad pakkusid üksuste vahel usaldusväärset ja kiiret suhtlust. Koerad ei olnud snaipritele nii suureks sihtmärgiks ja võisid käia üle keerulise maastiku. Lisaks oli koera roll sõjas pakkuda sõduritele seltskonda, just nende psühholoogilise mõju pärast.^[3]

Teises maailmasõjas pöördusid koerad taas tegutsema. Venemaa ja Saksamaa vahelises sõjas olid koerad varustatud miinidega, mis plahvatasid magnetiliselt, kui koerad olid jooksnud Saksa tankide alla. Koeri koolitati Nõukogude tankidega, seega ei eristanud nad väga palju Saksa tanke Vene omadest. Lisaks jooksid nad paljudel juhtudel tankide kõrval, seega polnud see tõhus strateegia. Nõukogude armee kasutas lahingus haavatud sõdurite abistamiseks koeri, kes lohistasid haavatuid kelkudel lumes. Samojeedi koerad olid talvel kasulikud kelkude veoks. Koeri kasutati turvaülesannete täitmiseks, näiteks varitsuste, relvavarude või vaenlaste avastamiseks. Tuvastuskoeri koolitati miinide avastamiseks. Sakslased kasutasid sõja ajal koeri koonduslaagrites ja sõjavangilaagrites. Enamikul armeedest olid laagrite või varustuse jälgimiseks valvurid või valvekoerad. Koeri kasutati ka sakslaste ja jaapanlaste poolt põgenenud vangide jälitamiseks. Ameerika Ühendriikide merekorpus kasutas Vaikse ookeani piirkonnas Ameerika inimeste poolt annetatud koeri, et aidata tagasi võtta saari, mis oli okupeeritud Jaapani vägede poolt. Koeri kasutati vahipostidel ja džunglis vaenlaste jälitamiseks. Kõik tõud olid selleks kõlblikud, kuid üldiselt eelistati dobermanni ja Saksa lambakoera.^[3]

Teise maailmasõja alguses, kui Kvartmeistri korpus hakkas armee jaoks koeri koolitama, võeti vastu üle kolmekümne tõu. Hiljem, kui oli rohkem kogemusi, kitsendati loetelu viieks: saksa lambakoer, belgia lambakoer, dobermanni pinšer, farmikollid ja hiidšnautserid. Tagasilükatud tõugude hulka kuulusid dogid, keda oli suuruse tõttu raske treenida, ja jahikoerad, kuna teiste loomade lõhnad hajutasid nende tähelepanu.^[2]

Koeri on sõjategevuses kasutanud paljud tsivilisatsioonid. Sõjategevuse arenedes on nende otstarve oluliselt muutunud. Seitsmenda sajandi keskpaik enne Kristust: Vana-Kreeka sõjas olid ratsanikuga kaasas sõjakoer ja oda kandev saatja. Esmalt vabastati koerad, sellele järgnes odade rünnak ja seejärel ratsaväelased.

• 490 aastat eKr – Maratoni lahingus osalesid koerad koos juhiga ja järgnesid neile igale poole.
• 480 aastat eKr – Pärsia kuningas Xerxes I saatis Kreekasse sisse tungides linna tohutult India hagijaid.
• 281 aastat eKr – Lysimachus tapeti Corupediumi lahingu ajal ja tema keha avastati säilinult lahinguväljal, mille kõrval valvas tema ustav koer.
• 231 aastat eKr – Rooma konsul Marcus Pomponius Matho juhatas Rooma leegionid läbi Sardiinia sisemaa. Elanikud kasutasid koobastesse varjuda püüdnud põliselanike jahtimiseks Itaaliast pärit koeri.
• 120 aastat eKr – Arverni kuningas Bituito ründas väikest roomlaste väge, kasutades selleks ainult oma armees olnud koeri.
• 16. sajand – Hispaania konkistadoorid kasutasid laialdaselt mastifeid ja teisi suuri koeratõuge indiaanlaste vastu.
• 1914–1918 – koeri kasutati tähtsate sõnumite edastamiseks, sõja käigus sai miljon koera surma. I maailmasõjas oli bullterjer Stubby kõige tuntum sõjakoer ja ainuke koer, keda nomineeriti ja edutati seersandiks teenistusülesannete täitmise eest. Väidetavalt on ta aidanud ka kinni püüda Saksa spiooni. Temast sai Georgetowni Ülikooli maskott. Teine koer, kes oli I maailmasõjas kuulus, oli Rags.
• 1941–1945 – Nõukogude Liit kasutas vähese eduga lõhkeaineid, mida koerad kandsid, Saksa tankide vastu. Koeri treeniti lõhkeaineid tankide, soomustatud sõidukite ja teiste sõjaliste sihtmärkide juurde kandma.
• 1943–1945 – Ameerika Ühendriikide merejalavägi kasutas koeri Vaikse Ookeani saartel sõjas Jaapani vastu. Selle aja jooksul sai dobermannist merejalaväe esinduskoer. Kõiki koeratõuge oli võimalik treenida nn Vaikse Ookeani sõjakoerteks. Sõjast naasnud 549 koerast ainult 4 võisid naasta tsiviilellu. Paljud koerad läksid koju koos nende sõjaaegsete omanikega. II maailmasõjas oli kõige pärjatum koer Chips.
• 1966–1973 – umbes 5000 sõjakoera teenis Vietnami sõjas ja umbes 10 000 USA sõdurit teenisid koerajuhina. 232 sõjakoera ja 295 USA koerajuhti hukkusid sõja käigus. Umbes 200 koera elasid Vietnami sõja üle ning nad määrati teistesse USA välisbaasidesse. Ülejäänud koerad jäeti maha või eutaneeriti.
• 2011 – Ameerika Ühendriikide Merevägi SEAL kasutas Belgia lambakoera Cairo operatsioonis, mille käigus tapeti Osama bin Ladeni.
• 2019 – Ameerika Ühendriigid kasutasid isast Belgia lambakoera Conan Barisha haarangus.
• 2020 – demokraatliku senaatori Richard Blumenthali arust tuleks Ameerika Ühendriikide sõjaväe koertena kasutada Euroopa tõugude asemel USA koeratõuge. Tema arust on Ameerika tõuaretajad vajalikud lähitulevikus, kuna nõudlus koerte järele on suurenenud.^[1]

Erinevaid tõuge kasutatakse erinevateks ülesanneteks. Paljud sõjas olevate koerte rollid on vananenud ja neid enam ei kasutata, kuid sõjakoera kontseptsioon püsib siiski veel tänapäevases sõjas.^[1]

Iidsetel aegadel saadeti suured mastifi- või molossi-tüüpi koeratõud terava kaelarihmaga või soomusrüüga lahingusse, et vaenlasi rünnata. Seda strateegiat kasutasid erinevad tsivilisatsioonid, näiteks roomlased ja kreeklased. Tänapäeval kasutavad sõjaväelased koeri vaenlaste ründamiseks. USA sõjaväe SOCOM-i väed kasutavad koeri põgenevate vaenlaste või vangide tabamiseks või inimsõduritele liiga raskete või ohtlike alade otsimiseks.

Teise maailmasõja ajal prooviti programmi, mida soovitas üks Šveitsi kodanik, kes elas New Mexicos Santa Fe linnas. William A. Prestre tegi ettepaneku kasutada Jaapani sõdurite tapmiseks suuri koeri. Ta veenis sõjaväge rentima kogu Mississippi saare väljaõppe korraldamiseks. Seal lootis armee välja õpetada koguni kaks miljonit koera. Ideeks oli alguses saartele maandumis laevaga sisse tungida, vabastades Jaapani kaitsjate vastu tuhandeid koeri, millele järgnesid väed. Üks suurimaid probleeme oli Jaapani sõdurite hankimine, kellega koos koeri koolitada, sest Jaapani sõdureid tabati vähe. Lõpuks läksid Jaapani-Ameerika sõdurid vabatahtlikult õppusele. Teine suur probleem oli koertega: kas nad olid liiga kuulekad, ei kuuletunud ranna ületamise koolitusele või kohkusid tulekahjude ees. Pärast miljonite dollarite kulutamist ebaselgete tulemuste tõttu loobuti programmist.

Alates 1930. aastatest on Nõukogude Liit kasutanud koeri tankitõrjeks. Varasematele tankitõrjekoertele kinnitati külge miinid ning neid õpetati vaenlaste tankide alla jooksma, kus miinid lõhkesid automaatselt. Koeri treeniti aga statsionaarsete Vene tankidega ja nad jooksid liikuvate tankide alla väga harva. Kui kohal olid nii Vene kui ka Saksa tankid, jooksid koerad hoopis tuttavate Vene tankide poole.^[1]

Esimese maailmasõja puhkemise aegu kasutasid paljud Euroopa kogukonnad koeri väikeste piimakärude vedamiseks ja teisteks sarnasteks ülesanneteks. 1914. aasta augustis kasutas Belgia armee koeri, et saada relvad ja haavatud inimesed vankrite peale. Iga kuulipilduja või laskemoona vankri tõmbamiseks kasutati kahte tugevat ja kuulekat Belgia mastifit. Kuna koerad olid odavamalt nii ostmishinna kui söögi poolest, osutusid koerad sõjas tule all kasutamiseks kasulikumaks kui pakihobused. Koerad eemaldati ametlikult sõjaväe kasutusest 1916. aasta detsembris, aga enne läks mitu kuud, et koerad asendada täielikult hobusekärude ja mootorsõidukitega.

Esimese maailmasõja alguses oli prantslastel 250 koera. Ka Hollandi armee lasi I maailmasõja lõpuks treenida sadu koeri. Punaarmee kasutas II maailmasõja ajal koeri haavatud meeste vedamiseks abipunktidesse. Koerad sobisid hästi koormate vedamiseks üle lume ja läbi kraatrite.

Koeri kasutati sõjas sageli sõnumite edastamiseks. Nad liikusid vaikselt ühe koerajuhi juurest teise juurde. Selleks oli vaja koera, kes oleks kahele peremehele väga lojaalne, vastasel juhul ei edasta koer sõnumit kas õigeaegselt või üldse. Mõned sõnumikoerad tegelesid ka muude sidetöödega, näiteks tõmbasid nad telefoniliine ühest kohast teise.

Kahekilost Jorkširi terjerit Smokyt kasutati telegraafijuhtme vedamiseks, et tagada side sõdurite vahel, ilma et nad peaksid sattuma tulejoonele.^[1]

Koeri kasutati sageli väeosade üksuste maskottidena. Maskott võib olla ohvitseri koer, kelle üksus on otsustanud endale võtta või mõni nende töötav koer. Mõned mereväe koerad, nagu Sinbad ja Judy, olid teenistuskoerad. Mõned üksused valivad oma maskottideks kindlat tüüpi koeratõud. Maskoti olemasolu oli mõeldud moraali tõstmiseks ja paljusid maskotte kasutati I maailmasõja kaevikutes. Selle näiteks võiks olla Ameerika Ühendriikide armee seersant Stubby.^[1]

Teises maailmasõjas olid koerad peamised loomad, keda kasutati meditsiinilisteks uuringuteks. Loomkatsed võimaldasid arstidel katsetada uusi ravimeid ilma, et peaks inimelusid ohtu seadma. Ameerika Ühendriikide valitsus kuulutas meditsiiniuuringutes osalenud koerad kangelasteks. Külm sõda tekitas USA-s tehtud loomkatsete eetika üle tuliseid arutelusid, mis olid eelkõige suunatud koerte käitumisele II maailmasõjas. 1966. aastal tulid selles valdkonnas suured reformid seoses laboratoorsete loomade heaolu seaduse vastuvõtmisega.^[1]

Koeri kasutati miinide leidmiseks. Nad ei osutunud sõjatingimustes kuigi tõhusaks. Meremiine otsivaid koeri treeniti maapinna all olevate elektrijuhtmetega. Juhtmed šokeerisid koeri, õpetades neile, et mulla all varitseb oht. Hiljem istutati miinid maa sisse ja koolitati koera selle olemasolust märku andma. Kuigi koerad leidsid miinid tõhusalt üles, osutus see ülesanne koertele nii stressirohkeks, et nad suutsid korraga töötada vaid 20–30 minutit. Nende koerte eluiga ei olnud pikk. Koeri on ajalooliselt paljudel juhtudel kasutatud ka põgenike ja vaenlaste vägede jälitamiseks. Nemad kasutasid lõhna jälitamisel oma haistmisoskust, mitte ei hoiatanud esmasel lõhna haistmisel koerajuhti.^[1]

Mõned koerad on õpetatud vaikselt leidma erinevaid lõkse ja varjatud vaenlaseid, näiteks snaipreid. Koerte terav haistmis- ja kuulmismeel on ohu korral palju tõhusamad kui inimestel. Jälituskoerad peavad olema targad ja vaiksed.^[2] Nad suudavad vaenlaseid või ohtu tuvastada 1000 jardi kauguselt, mis on inimeste meeltega võrreldes tõhusam. Ameerika Ühendriigid kasutasid jälituskoeri II maailmasõjas Koreas ja Vietnamis varitsuste, relvade või vee all peituvate vaenlaste avastamiseks.^[1]

Valvekoer on üks vanimatest sõjakoerte kasutusalasid, kui koeri kasutati laagrite või muude tähtsate alade kaitseks nii öösel kui ka päeval. Võõra kohaloleku eest hoiatasid koerad valvureid urisemise või haukumisega. Külma sõja ajal kasutas Ameerika sõjavägi valvekoerte meeskondi väljaspool tuumarelvade hoiualasid. Vietnamis viidi läbi valvekoerte testprogramm, mis käivitati kaks päeva pärast Vietcongi edukat rünnakut Da Nangi lennubaasile 1. juulil 1965. Nelikümmend koertega tiimi saadeti neljaks kuuks Vietnami, meeskonnad paigutati kuulipildujate tornide ja punkrite ette. Sissetungijate avastamine tõi kaasa suure lisavägede väljasaatmise. Katse oli edukas, seega naasid koerajuhid Ameerika Ühendriikidesse ning koerad määrati uutele juhtidele. Õhujõud hakkasid koertega meeskondi saatma kõikidesse Vietnami ja Tai baasidesse.

Ameerika baasi kerkimine Vietnamis lõi suured koerte sektsioonid USA Lõuna-Aasia baasides. 467 koera saadeti Bien Hoa, Binh Thuy, Cam Ranh, Bay, Da Nang, Nha Trang, Tuy Hoa, Phù Cát, Phan Rang, Tan Son Nhut ja Pleiku õhuväe baasidesse. Esimese aasta jooksul olid juba mitmed baasirünnakud peatatud, kuna vastased avastati tänu koertega tiimidele. Kinni püütud vietkong rääkis hirmust ja austusest, mis tal nende koerte vastu oli. Valvurkoerte edukust näitas vähene vastaste poolt baasikaitsest läbimurdmine. Ameerika Ühendriikide Sõjakoerteühing hindas, et sõjakoerad päästsid üle 10 000 ameeriklase elu Vietnamis. Valvurkoeri kasutati ka jalaväes, merejalaväes ja mereväes, et kaitsta suurte baaside perimeetreid.^[1]

Vietnamis oli tunnelikoerte eriülesanne avastada ja leida vietkongide poolt ära kasutatud tunneleid. Tunnelite rajajad kartsid koeri ja kasutasid erinevaid taktikaid koerte segadusse ajamiseks. Näiteks nad pesid ennast spetsiaalse seebiga ja katsid õhuavad ameeriklastelt võetud särkidega, et koerad ei tunneks nende lõhna.^[2]

Kaasaegseid sõjaväe rollis olevaid koeri nimetatakse sageli politseikoeraks või Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis sõjaväe töökoeraks (MWD) või K-9. 2011. aastal osales Iraagi ja Afganistani konfliktides aktiivselt 600 Ameerika Ühendriikide sõjaväe töökoera.

Tavaliselt kasutatakse politseioperatsioonides Saksa lambakoera, aga viimastel aastatel on kasutatud ka väiksemaid, teravama lõhnatajuga ja patrullimise ning õiguskaitseorganite jaoks vastupidavamaid tõuge, näiteks Belgia ja Hollandi lambakoeri.^[1] Need koeratõud on valitud sellepärast, sest nad on nutikad, agressiivsed, lojaalsed ja sportlikud. Saksa lambakoerad on eelistatud standardtõuna nende ainulaadsete omaduste kombinatsiooni tõttu. Lambakoerad on intelligentsed, usaldusväärsed, kergesti treenitavad, mõõdukalt agressiivsed ja suudavad hõlpsasti kohaneda kõikide kliimatingimustega. Kuigi paljudel koeratõugudel on mõned või enamus neist tunnustest, omab lambakoer kõige paremini kõiki neid jooni.^[2] Kõik tänapäeval kasutatavad sõjaväe töökoerad pannakse pärast väljaõpet paari ühe koerajuhiga. Koerajuht jääb koera partneriks tavaliselt aastaks või natuke kauemaks.

Uuemad koerte taktikalised vestid on varustatud kaamerate ja vastupidavate mikrofonidega, mis võimaldavad koertel heli ja visuaalset teavet oma juhtidele edastada. 1970. aastatel kasutasid Ameerika Ühendriikide õhujõud üle 1600 koera. Tänapäeval on see arv vähenenud 530-ni. Need koerad on koolitatud Lacklandi Õhujõudude Baasis, mis on ainus Ameerika Ühendriikide rajatis, kus koolitatakse praegu koeri sõjaliseks kasutamiseks.

Koertele on tulnud kasulikud muudatused seadusandluses. Enne 2000. aastat tuli vanemad sõjakoerad eutaneerida. Uus seadus lubab aga pensionile jäänud sõjakoerad adopteerida. Üks märkimisväärne juhtum oli töökoer Lex, kelle juht tapeti Iraagis.

Sõjakoertele on püstitatud arvukalt mälestusmärke, nende hulgas March Field Museum Riverside Californias, jalaväekoolis Fort Benningis Georgias, mereväe hoones Guamis, koopiatena Tennessee Veterinaarmeditsiini Ülikoolis Knoxville'is ja Alabama Sõjakoerte mälestusmärk Alabamas.^[1]

Sõjaväepolitsei teenistuses on koerad osutunud mitmekülgseteks ja lojaalseteks. Koeri kasutatakse jälitustegevuseks, nad ajavad jälge, suudavad leida jälitatavaid, kui nood on varjunud ja valvavad kuni nad tabatakse. Koerad on koolitatud käituma agressiivselt, kui nende juhti rünnatakse, aga samas mitte reageerima kui juht selleks käsku ei anna. Paljud politseikoerad on samuti treenitud kurjategijate tabamiseks.^[1]

Sõjaväe töökoerad suudavad nuuskida välja hoolimata varjamise püüdlusest psühhoaktiivseid aineid. Kui nad on koolitatud välja nende ainete avastamiseks, haistavad töökoerad ka väikeseid ainekoguseid, isegi kui aine on suletud pakis. Narkootikumide leidmiseks koolitatud koeri kasutatakse tavaliselt pardale minekul sadamates, lennujaamades, kontrollpunktides ja muudes kohtades, kus on vajadus turvalisuse järele.

Sõjaväe töökoeri saab koolitada ka lõhkeainete avastamiseks. Nagu narkootikumidega, suudavad koolitatud sõjaväe koerad tuvastada väheses koguses mitmesuguseid lõhkeaineid. Need koerad suudavad pommide avastamisel saavutada enam kui 98% edukuse.^[1]

Sõjaväe töökoerte kasutamine Ameerika Ühendriikides vangide suhtes hiljutiste Afganistani ja Iraagi sõdade ajal on olnud vastuoluline.

Iraagi sõda – Ameerika Ühendriigid on Iraagi vanglas kasutanud vangide hirmutamiseks koeri. Abu Ghraibi vangide väärkohtlemise paljastusele järgnenud kohtutunnistuses kinnitati, et kolonel Thomas M. Pappas kiitis koerte kasutamise ülekuulamistel heaks. Reamees Ivan L. Frederick tunnistas, et ülekuulajatel lubati kasutada koeri ja tsiviillepinguga ülekuulaja jättis neile nimekirju vangidest, keda ta tahtis, et koertega külastataks. “Neil oli luba kasutada koeri, et hirmutada vange” sõnus Frederick. Kahte sõdurit, seersant Santos A. Cardonat ja seersant Michael J. Smithi, süüdistati pantvangide väärkohtlemises. Väidetavalt julgustasid ja lubasid nad ilma suukorvita koertel vange hirmutada ja rünnata. Süüdistajad keskenduvad intsidendile, mis avaldati piltidena, kus kaks meest väidetavalt ajasid alasti pantvangi nurka ning lubasid koertel teda reiest hammustada.

Guantánamo laht – arvatakse, et koerte kasutamist vangide hirmutamiseks Iraagis on õpitud Guantanamo Bay mereväebaasist. 2003. aastal keelas Ameerika Ühendriikide poliitik Donald Rumsfeld USA vägede poolt Guantánamo lahe mereväebaasi vanglates koerte kasutamise. Mõni kuu hiljem tulid Abu Ghraibi vanglas ilmsiks väärkohtlemised, sealhulgas koerte kasutamine alasti vangide hirmutamiseks. Seejärel andis Donald Rumsfeld välja uue korralduse, keelates koerte kasutamise Iraagis Ameerika Ühendriikide vägede poolt.^[1]

Traditsiooniliselt, nagu ka II maailmasõjas, tagastati pärast sõda Ameerika Ühendriikide sõjaväe koerad nende endistele või uutele omanikele. Vietnami sõda erines selle poolest, et USA sõjakoerad olid kulutatavaks varustuseks ja enne USA vägede lahkumist Lõuna-Vietnamist nad kas eutaneeriti või anti üle liitlasvägedele. Tänu Vietnami sõjas osalenud koerajuhtide meeletule pingutusele võttis kongress vastu otsuse, mis lubab veteranidest Ameerika Ühendriikide sõjaväe töökoeri adopteerida pärast nende teenistuse lõppu. 2000. aastal allkirjastas Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton seaduse, mis lubas koeri adopteerida, muutes Vietnami sõja ainsaks Ameerika sõjaks, kust sõjakoerad kunagi koju ei tulnud.^[1]

Sõjaväe töökoerad teenivad jätkuvalt valvuritena, jälitajatena, pääste- ja otsinguteenistuses, skautide ja maskottidena. Pensionile jäänud sõjaväe koeri võetakse tavaliselt lemmikloomadeks või kasutatakse teraapiakoertena.^[1]

CIA K-9 üksuste koerad töötavad 60 tundi nädalas, on valves 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Üksus osaleb igal aastal Ameerika Ühendriikide politseikoerte assotsiatsiooni (USPCA) piirkondlikel ja riiklikel võistlustel. Koerad saavad parimat veterinaarravi ja nad elavad koos oma hoolitsevate juhtidega.^[2]

Koertel on inimestest kordi parem haistmine. Koertel on ninas 10–20-kordne retseptorite arv võrreldes inimesega ja nende aju haistmisosa on palju suurem. See annab koertele võimaluse tuvastada väga nõrku lõhnu ja eristada seeläbi väikseid erinevusi ainete keemilises koostises.

Hea haistmismeel muudab koerad ideaalseks selliste ülesannete täitmiseks nagu jälitamine, mitmesuguste ainete leidmine ning inimeste otsimine ja päästmine. Kui on tuuline ilm, suudab koer lõhna-, kuulmis- ja nägemismeele abil tuvastada sissetungijad kuni 200 meetri kauguselt.^[2]