Favoriit

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

"Favoriit" (originaalpealkirjad prantsuse variandis "La Favorite" ja itaalia variandis "La Favorita") on Gaetano Donizetti ooper (grand opéra) neljas vaatuses Alphonse Royeri ja Gustave Vaëzi prantsuskeelsele libretole, mida osaliselt täiendas Eugène Scri­be, kasutades Donizetti lõpetamata jäänud ooperi "L’ange de Nisida" libretot ja Baculard d’Arnaud’ teost "Le comte de Comminges" (1764).

Esmaettekanne toimus 2. detsembril 1840 Pariisis Académie Royale de Musique (Salle Le Peletier) laval.

Kuulub helilooja parimate ooperite hulka. Paistab silma oma ilusa ja meloodilise muusika poolest. Väidetavalt on see ooper olnud suureks eeskujuks Verdile tema muusikalis-dramaatilise stiili kujundamisel. Donizetti kasutas komponeerimisel osaliselt "L’ange de Nisida" muusikat. Ooper püsis kuni 1918. aastani ühtejärge Académie Royale de Musique'i, hilisema nimetusega Opéra repertuaaris. 78 aasta jooksul mängiti seda oopust seal 692 korda. Hiljem on ooper olnud Prantsusmaal ettekandmisel peamiselt provintsiteatrites. Väljaspool Prantsusmaad on levinud itaaliakeelne versioon.

Itaaliakeelset versiooni, prantsuskeelse libreto tõlkis Francesco Jannetti, kanti esimest korda Itaalias ette Padovas juunis 1842 pealkirjaga "Leonora di Guzman" ja 1843. aastal uues redaktsioonis Milano La Scalas pealkirjaga "Elda". Nende kahe redaktsiooniga polnud Donizettil endal mingit tegemist. Sakslased tegid oma tõlke ja esitasid ooperi 1841 Kasselis ja samal aastal ka Viinis pealkirjaga "Richard und Mathilde". Originaalvarianti prantsuse keeles esitati 1845 New Yorgi Metropolitan Operas. Pärast 1905. aasta Metropolitan Opera itaaliakeelset lavastust, kus Fernando rolli esitas Enrico Caruso, ei esitatud seda ooperit New Yorgis 73 aastat. 1978. aasta Metropolitan Opera lavastuses oli Fernando rollis Luciano Pavarotti. Itaalias oli ooper pärast pikka vaheaega taasesitamisel alles 1934. aastal Milano La Scalas. Tänapäeval kuulub teos maailma juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaari. Väljaspool Prantsusmaad etendatakse reeglina itaaliakeelset versiooni ja kasutatakse pealkirja "La favorita". Eestis on seda ooperit etendatud Vanemuises 1925. aastal.

Rollide esitajad esmaettekandel: Rosi­ne Stoltz (Léonor de Guzmán), Gilbert Duprez (Fer­nand), Paul Barroilhet (Alphonse XI), Nicholas Levasseur (Balthazar), Pierre François Wartel (Gaspar). Dirigeeris François Antoine Habeneck.

Peamised osad (prantsuse ja itaalia varian­dis): Alphonse XI / Alfonso XI (bariton), Léonor de Guzmán / Leonora di Gusmann (metsosopran), Inès/Inez (sopran), Fernand/Fernando (tenor), don Gaspar (tenor), Balthazar/Baldassare (bass).

Tegevus (itaalia redaktsiooni järgi) toimub umbes 1340 Hispaanias Compostela San Gioco­mo kloostris ja Alcazari lossis. Sündmuste taustaks on mauride sissetung Hispaaniasse ning kiriku ja riigi võimuvõitlus. Noviits Fernando teatab kloostriülem Baldassarele, et ta lahkub mungakloostris. Tema süda on haaratud armastusest naise vastu, kelle nime ja seisust ta ei tea. Baldassare lubab vastu tahtmist Fernandol minna, kuid hoiatab noormeest, et tema armastus ei lõppe hästi. Leonora di Gusmann on see naine, kuid ta on Kastiilia kuninga Alfonso XI salaarmuke. Leonora usaldusisik Inez räägib õukonna daamidele, et Leonora on armunud noviitsi ja andnud talle käsu tuua noormees Leoni saarele. Fernando tuuakse kinniseotud silmadega saarele. Leonora keelitab Fernandot mitte otsima temaga kohtumisi, sest need võivad lõppeda halvasti. Kuid naine kinnitab, et armastab noormeest. Ta annab talle kuninga dokumendi, mis aitab noormehel saada ohvitseri positsioon. Fernando mõistab, et Leonora on liiga kõrgel positsioonil. Ta peab saama armastatuga positsiooni poolest võrdsemaks. Selleks vahendiks saab olla rüütellikkuse ja kohusetundlikkuse väljendamine. Fernando läheb sõjaväe­teenis­tusse ja päästab ühes lahingus Alfonso elu. Sellega saavutab ta kuninga soosingu. Noormees pa­lub Leonora kätt. Leonora keelitab kuningat temast loobuda. Kuna kirikule on kuninga suh­ted Leonoraga teada, ähvardab Baldassaare Alfon­sot kiriku­vandega. Kuid kuningas on sellele vaatamata nõus Leonora ja Fernando abiellumisega. Monarh loodab, et selle abielu varjus jätkuvad tema suhted naisega. Leonora ei söan­da enne abiellumistseremooniat oma suh­teid kuningaga Fernandole selgitada. Kuid need tulevad peagi välja. Noormees raevub ja pöör­dub tagasi kloostrisse. Leonora tuleb sinna andes­tust paluma. Noormehe raev vaibub ja ta andes­tab. Kuid juba on hilja. Leonora ei pidanud vastu moraalsetele ja füüsilistele pingetele. Enne, kui nad jõuavad koos kloost­rist lahkuda, variseb Leonora Fernando jalge ette. Noormees kutsub abi, kuid Leonora sureb Fernando kätel. Fernando lahkub avalikust maailmast ja sulgub kloostrisse.

• Inezi aaria kooriga „Rayons dorés / „Bei raggi lucenti!”;
• Fernando aariad „Doux zéphyr, sois-lui fidèle / „Dolce zeffiro il seconda”, „Oui, ta voix m’inspire” / „Sì, che un tuo solo accento” ja „Ange si pur” / „Spirto gentil”;
• Leonora ja Fernando duett „Mon idole / „Ah, mio bene”;
• Baldassare aaria „Redoutez la fureur d’un Dieu” / „Ah, paventa il furor”;
• koor „Déjà dans la chapelle” / „Di già nella capella”; Alfonso XI aaria „Pour tant d’amour” / „A tanto amor”;
• Leonora aariad „O mon Fernand” / ”O mio Fernando” ja „Fernand, imite la clémence du ciel” / „Pietoso al par del Nume”;
• Fernando ja Leonora duett „Viens, viens, je cède éperdu” / „Vieni, ah! vieni”.

• Ashbrook, William, Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982;
• Osborne, Charles, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Oregon, 1994;
• Made, Tiit, Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012.