Euroopa sookilpkonn
| Euroopa sookilpkonn | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Kilpkonnalised Testudines |
| Sugukond |
Lamekilpkonlased Emydidae |
| Perekond |
Sookilpkonn Emys |
| Liik |
Sookilpkonn |
| Binaarne nimetus | |
|
Emys orbicularis (Linnaeus, 1758) | |
Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on lamekilpkonlaste sugukonda sookilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa sookilpkonna on leitud Lõuna- ja Kesk-Euroopast kuni Läänemere lõunarannikuni. Levila põhjapiir kulgeb mööda Leedut, Põhja-Valgevenet, Smolenski oblastit, Doni ülemjooksu, Kesk-Volgamaad ja Uurali vasakut kallast kuni Mangõšlaki poolsaareni. Lõuna suunas on ta levinud Loode-Aafrikas, Türgis ja Põhja-Iraanis. Lisaks on iseseisvad asurkonnad Araalist põhja ja ida pool Irgizi orus ja Sõrdarja alamjooksul ning Lääne-Turkmeenias mitme jõe orus.[2]
Taani teadlaste arvates langeb sookilpkonna levila põhjapiir kokku juuli keskmise 18 ºC isotermiga, mis on tähtis sookilpkonna asurkonna jätkusuutlikkusele.[3]
Minevikus – umbes 5000–8000 aastat tagasi – on sookilpkonn elanud ka Eesti alal. Ida-Setumaalt teiselt poolt Eesti-Vene kontrolljoont on leidnud sookilpkonna aastal 2004 Arvis Kiristaja, Mare Aun, Mare Piho, Jaana Ratas.[3]
Elupaik ja eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Sookilpkonna isendid ei näita levila eri osades üles selget geograafilist muutlikkust. Seetõttu pole õnnestunud sookilpkonnal alamliike eristada.[2]
Tema seljakilbi pikkus on 20–30 cm[4] Kilp on ovaalne, sile ja pruunikas, kaetud kollaste täppide ja triipudega. Pea, kael ja jalad on samamoodi tumedad kollaste täppidega.[2]Kõhuosa on kollakas, mida sageli läbib must muster. Kõhukilbi ristside võimaldab kilbipoolte vaevumärgatavat liikuvust.[2] Saba on kilpkonna kohta pikk ja moodustab kilprüü pikkusest poole.[2]
Elupaigana eelistab ta soid ning mudase põhja ja lauge kaldaga tiike, järvi ja jõekäärusid, kus on päikesevannide võtmiseks sobivaid lagedaid kohti. Vees on ta osav ja kiire, ujub ja sukeldub oivaliselt ning jääb kauaks vee alla. Looduses käib ta hingamas iga 15–20 minuti tagant, aga katse ajal suutsid kaks sookilpkonna hingamata elada 2 ööpäeva.[2]
Talveune, mis võib kesta kuni 7 kuud, veedab ta veepõhjas.
Minevikus peeti sookilpkonna ööloomaks, kes päeval üksnes end päikese käes soojendab. Siiski on asi vastupidi. Sookilpkonn toitub kogu päeva, eriti hommikuti, aga öösel magab veekogu põhjas.[2]
Sookilpkonn sööb kõiki elukaid, keda kätte saab ja kellest jõud üle käib. Põhiosa toidus moodustavad putukad ja teised lülijalgsed, keda püütakse nii vees kui kuival: kiilide, ujurite ja sääskede vastsed, tirtslased, tuhatjalad ja kakandid. Lisaks sööb ta kahepaikseid, usse ja limuseid. Taimi sööb ta üksnes harva. Kalu sööb sookilpkonn samuti harva, sest ei saa neid kätte. Üksnes nõrgad ja haiged kalad langevad kilpkonna saagiks ja niimoodi täidab sookilpkonn kalade asurkonnas looduse sanitari rolli.[2]
Toidujahil lähtub sookilpkonn mitte niivõrd nägemisest kui teravast haistmisest.[2]
Kuival ei liigu sookilpkonn nii kiiresti kui vees. Siiski on ta maismaakilpkonnadest märksa vilkam. Kuid sookilpkonn hoidub veekogu lähedusse ning vähimagi ohu korral põgeneb vette ja kaevub vajadusel mudasse.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tortoise & Freshwater Turtle Specialist Group (1996). Emys orbicularis. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 11. mail 2006.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 "Loomade elu", 5. kd., lk. 125-126
- ↑ 3,0 3,1 Sookilpkonn Setomaal "Eesti Loodus", oktoober 2004
- ↑ M. Greenhalgh, D. Ovenden. "Euroopa magevee-elustik". Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008, lk. 240.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Euroopa sookilpkonn |