Esimene Austria vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2016) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2016) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Austria vabariik Republik Österreich 1919–1934
Austria lipp Austria vapp
Valitsusvorm	liitvabariik
Pealinn	Viin
Religioon	katoliiklus
Riigikeeled	saksa
Rahaühik	Austria kroon (1919–1924) Austria šilling (1924–1938)

Esimene Austria vabariik (saksa: Republik Österreich) loodi 10. septembril 1919 pärast Saint-Germaini rahu sõlmimist – lahendus pärast Esimese maailmasõja lõppu, mis lõpetas Habsburgide pärariigi Saksa-Austria vabariigi – ja lõppes aastal 1934 austrofašistliku Austria Liitriigi loomisega, mis põhines Engelbert Dollfußi ja Isamaarinde diktatuuril. Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1. oktoobril 1920 ja seda muudeti 7. detsembril 1929. Vabariiklikku perioodi iseloomustas üha enam vägivaldne riid vasakpoolsete ja parempoolsete vaadetega poliitikute vahel, mis viis 1927. aasta juulimässuni ja Austria kodusõjani aastal 1934.

 Pikemalt artiklis Saksa-Austria

Septembris 1919 anti Habsburgide pärariigile Saksa-Austriale vähendatud piirid Saint-Germaini rahuga, millega loovutati sakslastega asustatud piirkonnad Sudeedimaal Tšehhoslovakkiale, sakslastega asustatud Lõuna-Tirool Itaaliale ja osa Alpi provintse Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigile (Kraljevina Srba, Hrvata i Slovenaca või SHS). Vaatamata Austria protestidele keelas see leping ka anšlussi või Austria ühinemise Saksamaaga ilma Rahvasteliidu nõusolekuta. Uus vabariik loodi liitlaste tahtel, kes ei soovinud võidetud Saksamaa piiride laiendamist.

Uuel riigil õnnestus ära hoida kaks maanõuet naabrite poolt. Esimene oli Kärnteni kaguosa, kus elasid osaliselt sloveenid. See ülevõtmine uue SHS-riigi poolt hoiti ära läbi Kärnteni plebistsiidi 10. oktoobril 1920, milles rahvastiku enamus valis Austriasse jäämise. Teine ärahoitud maanõue oli Ungarilt Burgenlandile, mis "Lääne-Ungari" nime all oli olnud aastast 1647 Ungari kuningriigi osa. See oli peamiselt asustatud saksakeelse rahvastikuga, kuid ka horvaadi- ja ungarikeelsete vähemustega. Saint-Germaini rahu kaudu sai see aastal 1921 Austria vabariigi osaks. Kuid pärast plebistsiiti, mille Austria vaidlustas, jäi provintsipealinn Sopron (saksa Ödenburg) Ungarile.

Saint-Germaini rahu vihastas Austria sakslasi, kes väitsid, et see rikkus Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni poolt rahukõneluste ajal esitatud Neljateistkümmet teesi, eriti kõigi rahvuste "enesemääramise" õigust. Paljud tundsid, et 60% sõjaeelse keisririigi territooriumi kaotamisega ei olnud Austria eraldi riigina Saksamaaga liitumata enam majanduslikult ja poliitiliselt elujõuline. 6,5-miljonilises riigis oli Viin oma peaaegu 2-miljonilise rahvastikuga jäetud keiserliku pealinnana ilma seda toitvast keisririigist, kui vaid 17,8% Austria maast oli haritav.

1920. aastate alguses oli Austria ellujäämine oli väga kahtlane. See oli osaliselt nii, kuna Austria ei olnud varem olnud Saksa/Austria rahvusriik selle mõiste tõelises mõttes. Kuigi Austria riik oli eksisteerinud ühel või teisel kujul 700 aastat, ei olnud selles muud tegelikku ühendavat jõudu, kui Habsburgid, ning tiroollaste, kärtenlaste ja teiste provintsiidentiteet oli palju tugevam.

Uus põhiseadus lõi kahekojalise seadusandja, kus ülemkoda Bundesrat moodustati liidumaade esindajatest ja alamkotta Nationalrat'ti valiti saadikud üldistel valimistel. Liidupresident valiti neljaks aastaks mõlema koja ühisistungil, samas kantsleri valis Nationalrat. Kuna ükski poliitiline partei ei saanud kunagi parlamentaarset enamust, valitsesid Austriat konservatiivse Kristlik-Sotsiaalse Partei ja parempoolse Suur-Saksa Rahvapartei või Landbundi koalitsioonid, mis olid konservatiivsemad, kui sotsiaaldemokraat Karl Renneri esimene valitsus aastatel 1919–1920, kes kehtestas mitmeid progressiivseid sotsiaalmajanduslikke ja tööjõu õigusakte.

Pärast 1920. aastat domineeris Austria valitsuses anšlussivastane Kristlik-Sotsiaalne Partei, kes säilitas tihedad sidemed katoliku kirikuga. Partei esimene kantsler Ignaz Seipel tuli võimule mais 1922 ning püüdis rajada poliitilist liitu rikaste töösturite ja katoliku kiriku vahel.

Pärast alamkoja valimisi 17. oktoobril 1920 kaotasid sotsiaaldemokraadid parlamentaarse enamuse ja jäid aastani 1934 opositsiooni, kuni Dollfuß nad ära keelas. Kristlikud sotsiaalid võitsid 85, sotsiaaldemokraadid 69, Suur-Saksa partei 20 ja Talupoegade Liit 8 kohta. Michael Hainisch valiti liidupresidendiks. Pärast 1923. aasta oktoobrivalimisi jäi Ignaz Seipel võimule ja taandus novembris 1924, kui tema järglaseks sai Rudolf Ramek.

Detsembris 1928 valiti liidupresidendiks kristlik sotsiaal Wilhelm Miklas ja 7. detsembril 1929 muudeti põhiseadust, vähendades parlamendi õigusi, tehes liidupresidendi rahva poolt valitavaks ja andes talle õiguse nimetada liiduvalitsus ja kehtestada erakorralisi seadusi.

Pärast 1930. aasta alamkoja valimisi kerkisid sotsiaaldemokraadid 72 kohaga suurimaks parteiks, kuid kristlik sotsiaalne kantsler Otto Ender tegi koalitsioonivalitsuse ilma nendeta.

 Pikemalt artiklis 1927. aasta juulimäss

Vaatamata sellele, et rahval oli stabiilne poliitiline partei võimul, oli rahva poliitika jonnakas ja vägivaldne, kus nii sotsiaaldemokraatlikud (Republikanischer Schutzbund) kui ka parempoolsed (Heimwehr) poliitilised poolsõjaväelised jõud üksteisega kaklesid. Riik oli jagunenud konservatiivseks maarahvaks ja sotsiaaldemokraatide kontrollitavaks Punaseks Viiniks.

Aastal 1927 tulistati poliitilise kokkupõrke ajal Schattendorfis Heimwehri poolt vanamees ja laps surnuks. 14. juulil 1927 mõisteti tulistajad õigeks ja vasakpoolsete toetajad alustasid massiprotesti, mille ajal põletati justiitsministeeriumi hoone. Korra taastamiseks tulistasid politsei ja armee surnuks 89 inimest ning haavasid 600. See protest on teada kui 1927. aasta juulimäss. Sotsiaaldemokraadid kutsusid üles üldstreigile, mis klestis neli päeva.

Pärast 1927. aasta sündmusi tugevnesid konservatiivsed elemendid ja vägivald jätkas Austrias kasvamist 1930. aastate alguseni, kui kantsleriks sai Engelbert Dollfuß.

Kuid uuel riigil oli raske kontrollida, kui palju endise keisririigi tähtsatest majanduspiirkondadest oli uute rahvusriikide loomisega üle võetud. Küsimuse tegi veelgi keerukamaks asjaolu, et mitmed uued rahvusriigid sõltusid ikka veel Viini pankadest, kuid äri takistasid äsjapüstitatud piirid ja tollid.

Merepiirita Austrial oli vaevu võimalik ennast toita ja tal puudus arenenud tööstusbaas. Lisaks püstitasid Tšehhoslovakkia, Ungari, Jugoslaavia ja Itaalia kaubandusblokaadi ning keeldusid Austriale toitu ja sütt müümast, lõpuks aitas hädast välja lääneliitlaste abi. Aastal 1922 sai 1 USA dollari eest 19 000 krooni ning pool rahvastikust oli tööta.

Detsembris 1921 sõlmiti Austria ja Tšehhoslovakkia vahel Lana leping, millega Austria tunnistas uue riigi piire ja loobus nõudmisest esindada sakslasi, vastutasuks pakkus Tšehhoslovakkia Austriale 500 miljonit krooni laenu.

Et toime tulla sõjajärgse inflatsiooniga, küsis kantsler Ignaz Seipel aastal 1922 välislaenu ja viis sisse kasinuspoliitika. Oktoobris 1922 pakkusid Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Tšehhoslovakkia 650 miljonit kuldkrooni laenu, kui Seipel lubas 20 aasta jooksul mitte püüelda anšlussi Saksamaaga ja võimaldas Rahvasteliidul Austria majandust kontrollida. Järgmise kahe aasta jooksul stabiliseeriti riigieelarve ja rahvusvaheline järelevalve rahanduse üle lõppes märtsis 1926. Austria Rahvuspank taasloodi aastal 1923, müügimaks viidi sisse aastal 1923, Austria šilling asendas krooni detsembris 1924.

Suur depressioon puudutas Austriat rängalt ning mais 1931 varises kokku Austria suurim pank – Creditanstalti pank. Oma majanduse parandamiseks tahtis Austria sõlmida tolliliidu Saksamaaga, kuid aastal 1931 keelasid selle Prantsusmaa ja Väikese Antandi riigid.

 Pikemalt artiklis Austrofašism

 Pikemalt artiklis Austria kodusõda

Kantsler Engelbert Dollfuß Kristlik-Sotsiaalsest Parteist võttis Austrias võimu 20. mail 1932 ning viis partei ja Austria diktatuuri, tsentraliseerimise ja fašismi suunas, osaliselt sellepärast, et fašistlik Itaalia oli tema tugevaim rahvusvaheline liitlane Saksamaa vastu. Märtsis 1933 kasutas Dollfuß ära viga parlamendieelnõus ning tema kabinet hääletas Rahvusnõukogu laialisaatmise poolt ja kuulutas, et parlament on lakanud toimimast. Mais 1933 asutas ta Isamaarinde. Kuigi väliselt fašistlik, oli see peamiselt katoliiklik ja mõjutatud paavsti 1931. aasta entsüklikast Quadragesimo anno, mis kummutas liberalismi ja sotsialismi korporatismi kasuks.

Valitsus pidi konkureerima kasvava Austria natsiparteiga, mis tahtis Austria ühinemist Saksamaaga. Dollfußi austrofašism sidus Austria identiteedi katoliku kirikuga kui vahendiga näitamaks põhjust, miks Austria ei peaks ühinema peamiselt protestantliku Saksamaaga.

Poliitiline vägivald eskaleerus 1934. aasta veebruaris kodusõjaks natside, sotsiaaldemokraatide ja valitsusvägede vahel. 1. mail 1934 asutas Dollfuß üheparteilise riigi, mida juhtis Isamaarinne (Vaterländische Front), kuulutades välja autioritaarse "Maipõhiseaduse". Riigi nimi "Austria vabariik" muudeti Austria Liitriigiks. Ka lipp, vapp ja hümn muutusid.

Föderalism ja Liidunõukogu kontrolliv võim olid piiratud, samas valimised Rahvusnõukokku kaotati, selle liikmed määrati nelja mittevalitava korporatistlikus stiilis nõukogu poolt – Riiginõukogu (Staatsrat), Liidu kultuurinõukogu (Bundeskulturrat), Liidu majandusnõukogu (Bundeswirtschaftsrat) ja Liidumaade nõukogu (Länderrat), kes väidetavalt pakkusid parimaid vastava ala arvamusi. Tegelikult teostati kõiki õigusakte ja ametissenimetamisi kõrgemalt liidukantsleri ja presidendi dekreediga.

Riik võttis täieliku kontrolli tööandja-töövõtja suhete üle, tuntud kui Ständestaat, ja hakkas maha suruma natsimeelseid ja Saksamaa ühendamise pooldajaid. Natsid vastasid Engelbert Dollfußi mõrvamisega juuliputši ajal 25. juulil 1934 (vaata Maiverfassung).

See Austria natside poolt tehtud mõrv ajas marru Austria naabri, diktaator Benito Mussolini juhitud fašistliku Itaalia. Fašistlik Itaalia omas Dollfußi Austriaga häid suhteid ning Mussolini kahtlustas Saksamaa osalust ja lubas austrofašistlikule režiimile sõjalist abi, kui Saksamaa peaks sisse tungima, kuna natsidel oli nõudmisi Itaalia poolt valitsetavale Tiroolile. Itaalia toetus aitas aastal 1934 Austriat võimalikust annekteerimisest päästa.

Dollfußi järglane Kurt Schuschnigg säilitas natsitegevuse keelu, kuid keelas aastal 1936 ka Austria rahvusliku poolsõjaväelise väe Heimwehri.