Elamisluba Eestis

Elamisluba Eestis annab Eestis elamise õiguse kolmandate riikide (st mitte Euroopa Liidu kodanik ja tema pereliige) kodanikele ja määratlemata kodakondsusega isikutele. Elamisloa andmist reguleerib välismaalaste seadus.

Eestis antakse välja kahte tüüpi elamislube – tähtajalisi ja pikaajalisi.

Tähtajaline elamisluba kehtib üldjuhul kuni 5 aastat ja seda on võimalik pikendada kuni 10 aastaks. Tähtajalise elamisloa võib anda:

• elama asumiseks abikaasa juurde;
• elama asumiseks lähedase sugulase juurde;
• õppimiseks;
• töötamiseks;
• ettevõtluseks;
• kriminaalmenetluses osalemiseks;
• kaaluka riikliku huvi korral;
• välislepingu alusel või
• püsivalt Eestisse elama asumiseks.

Tähtajaliste elamislubade andmine on piiratud sisserände piirarvuga. Sisserände piirarv kehtestatakse igal aastal Vabariigi Valitsuse korraldusega. Piirarv ei tohi olla suurem kui 0,1 protsenti (ehk umbes 1300 elamisluba) Eesti alalisest elanikkonnast. 2021. aasta sisserände piirarvuks määrati 1315.^[1]

Sisserände piirarvu arvestusse kuuluvad töötamiseks, ettevõtluseks ja välislepingu alusel antavad tähtajalised elamisload.

Sisserände piirarvu alla ei kuulu pereränne, õpiränne, õppejõuna tööle asumine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialasel ametikohal tööle asumine, iduettevõttes tööle asumine, iduettevõtte asutamine, suurinvestorina tegutsemine ning töötamine tippspetsialistina, kellele tööandja maksab vähemalt Eesti kahekordset keskmist töötasu. Samuti ei kuulu piirarvu arvestusse Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani kodanikud ega rahvusvahelise kaitse saajad.^[1]

Sisserände piirarvu täitumise arvestamisel ei arvestata järgmisi isikuid:

• eestlane
• Eesti kodaniku, eestlase ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde;
• Eesti kodaniku, eestlase ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase alaealine ja täisealine laps, vanem ja vanavanem ning eestkostetav, kellele antakse elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba töötamiseks teadusliku tegevuse eesmärgil tingimusel, et tal on selleks erialane ettevalmistus, või õppejõuna Eestis õigusaktidega kehtestatud nõuetele vastavas õppeasutuses;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba kriminaalmenetluses osalemiseks;
• välismaalane, kellele elamisloa andmine on põhjendatud ega kahjusta Eesti riigi huve ja kes asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki;
• Ameerika Ühendriikide kodanik;
• Jaapani kodanik;
• välismaalane, kellele on elamisluba antud, arvestades sisserände piirarvu täitumist, ja kes ei ole pärast seda lahkunud elama mõnda teise riiki;
• välismaalane, kellele on antud elamisluba õppimiseks, kui ta taotleb elamisluba mis tahes alusel;
• välismaalane, kellele on antud elamisluba elama asumiseks abikaasa või lähedase sugulase juurde, kui ta taotleb elamisluba mis tahes alusel;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba töötamiseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialasel ametikohal;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba töötamiseks iduettevõttes;
• välismaalane, kellele antakse elamisluba ettevõtluseks seoses iduettevõtlusega;
• välismaalane, kellele antakse tähtajaline elamisluba ettevõtluseks suurinvestorina;
• välismaalane, kellele antakse tähtajaline elamisluba töötamiseks tippspetsialistina.

Viimastel aastatel on sisserände piirarvu arvestusse kuuluvaid elamislubade taotlusi esitatud oluliselt enam kui on piirarv: 2019. aastal täitus sisserände piirarv märtsis, 2018. juunis, 2017. juulis ning 2016. detsembris.^[2] Sisserände piiarvu suurendati alates 2015. aastast, varem oli see 0,075 protsenti Eesti alalistest elanikest. Tavaliselt kehtestatakse sisserände piirarv maksimaalses ulatuses, seoses suurenenud huviga Eesti elamisloa vastu (eriti elamisloa vastu töötamiseks).^[3]

Pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks.

Pikaajalise elaniku elamisluba võib anda välismaalsele, kes vastab järgmistele tingimustele:

• ta on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist;
• tal on kehtiv tähtajaline elamisluba;
• tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks;
• ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses;
• ta on täitnud integratsiooninõude;
• tema elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse ja
• tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid.

Integratsiooninõudeks on eesti keele oskuse nõue – välismaalane peab pikaajalise elaniku elamisloa taotlemiseks oskama eesti keelt vähemalt algtasemel (keeleoskustase B1).

31. detsembri 2018 seisuga oli Eestis 145 749 pikaajalise elaniku elamisloaga isikut.

Eesti pikaajaalise elamisloa taotluse läbivaatamise tasu (64 eurot) on Euroopa Liidu odavamate seas. Kalleim elamisloa taotlus on Taanis (772 eurot).^[4]

Alates 1. jaanuarist 2011 väljastatakse elamisloa saanud välismaalasele elamisloakaart, kuhu kantakse tema elamisloa andmed.^[5] Elamisloakaart on kohustuslik isikut tõendav dokument, mis sisaldab kasutaja isikuandmeid, elamisloa andmeid, fotot ja sõrmejäljekujutisi.

Elamisloakaardiga saab digitaalselt isikut tuvastada ja anda digiallkirja. Elamisloakaart sisaldab ka kontaktivaba kiipi.^[5]

• Välismaalaste seadus