Dipool

Dipool (kreeka keele sõnadest dis kaks korda + polos telg, poolus) on kahest võrdsest lähestikku asetsevast, kuid vastandmärgilisest elektrilaengust või kahest magnetpoolusest (põhja- ja lõunapoolusest) koosnev süsteem.^[1]

Dipooli mõistet kasutatakse ka antennitehnikas (vt poollainedipool), akustikas ja voolisedünaamikas.

Elektriline dipool koosneb kahest võrdse suurusega positiivsest ja negatiivsest elektrilaengust. Need vastandmärgilised laengud kompenseeruvad vastastikku, nii et dipoolil puudub elektrilaeng.

Elektrilise dipooli iseloomustussuurused on laengute vahekaugus (positiivse laengu kohavektor negatiivse laengu suhtes) ${\displaystyle \textstyle {\vec {d}}}$ ja laengute absoluutväärtus ${\displaystyle \textstyle q}$. Nende korrutis on elektriline dipoolmoment ${\displaystyle \textstyle {\vec {p}}={\vec {d}}\cdot q}$. Dipoolmoment on suunatud piki dipooli telge negatiivse laengu poolt positiivse laengu poole.

Dipoolmomendi mõistet saab rakendada ka enam kui kahe laengu süsteemile, näiteks molekulile. Kui dipoolmoment erineb nullist, nimetatakse molekuli polaarseks. Mittepolaarse molekuli laengud välise elektrivälja toimel nihkuvad, mille tulemusena tekib indutseeritud dipoolmoment.^[2]

Magnetiline dipool on voolukontuur (kinnine vooluga elektriahel, nn elementaarvool) või siis kontuuride süsteem, mille mõõtmed on voolu magnetvälja vaadeldavate punktide kaugustega võrreldes väga väikesed.^[2]

Magnetilist dipooli iseloomustab magnetmoment ${\displaystyle {\vec {m}}}$, mille suuna määrab voolu suund kruvireegli järgi: kui kruvi keerata kontuuri voolu suunas, siis näitab kruvi edasiliikumise suund magnetmomendi suunda kontuuri keskpunktis.^[3]

Magnetmomendi väärtus

${\displaystyle m=I\cdot a}$,

kus ${\displaystyle I}$ on voolutugevus kontuuris ja ${\displaystyle a}$ on kontuuri pindala.