Diglossia

Diglossia on olukord, kus ühe keele kaks dialekti või kaks keelt, mis tavaliselt on lähisuguluses, on kasutusel ühes keelekogukonnas. Lisaks varieerub sellistes ühiskondades argisituatsioonides kasutatav keele valik ja nii-öelda teise keele valik. Teine keelevariant võetakse kasutusele kindlates situatsioonides nagu kirjanduse lugemisel, haridusasutustes, riigiteenistuses, sõjaväes ja muudes sarnastes olukordades.^[1][2]

Seda mõistet on defineeritud ka kui keelte (mitme keele või ühe keele variantide) ranget funktsionaalset jaotust ühiskonnas.^[3]

Keeleteaduses võttis diglossia mõiste esimesena kasutusele Charles Ferguson 1959. aastal,^[1] kuid tema definitsioon puudutas ainult variante ühe keele sees.^[2]

1967. aastal mõtestas Joshua Aaron Fishman diglossia mõiste ümber. Tema järgi ei kehti diglossaalsed suhted ainult geneetilises suguluses olevate variantide puhul, vaid ükskõik millise keelepaari puhul, kui esineb range funktsionaalne jaotus (näiteks ladina keel ja rahvuskeeled keskajal). Fergusoni määratlust on hakatud nimetama klassikaliseks diglossiaks ja Fishmani määratlust laiendatud diglossiaks.^[2][4]

Diglossaalsetes suhetes olevate keelte vahel on kindel hierarhia. Ühte keelevarianti hinnatakse kõrgelt ja kasutatakse ametlikes situatsioonides, teises toimub argisuhtlus.^[2]

Kreekakeelne sõna διγλωσσία (diglōssia) tõlgitakse kui bilingvism, kuid need mõisted ei ole kindlasti sünonüümid,^[2] sest diglossia on alati ühiskondlik nähtus, kuna diglossaalne saab olla ainult keelekollektiiv, mitte üksikisik, nagu võib olla bilingvismi puhul.

• Diglossia (La diglossie) vaadatud 11.04.2014
• Diglossia as a Sociolinguistic Situation vaadatud 11.04.2014