Georg Sooden

Georg Sooden (sünninimega Georg Aleksander Soden; 2. detsember 1904 Helsingi – 28. juuli 1944 Sinimäed) oli Eesti sõjaväelane (leitnant), Nõukogude Liidu sõjaväelane ja Saksamaa sõjaväelane (major).

Georg Sooden sündis Helsingis Eestist Koeru kihelkonnast Aavere mõisast väljarännanud Madis Sodeni peres, kes töötas Soome politseiteenistuses. Georgi ema oli soomerootslane Alina Eklund.

Peres sündis kolm last: Helsingis sündisid Gunnar August Soden (1903–1907), Georg Aleksander Soden ja Jõhvis sündis 1907. aastal Irene Johanna Soden.

1907. aastal asus perekond elama Eestisse Jõhvi alevikku, kus isast sai kordnik ja ema hakkas pidama ämmaemanda ametit Jõhvi haiglas.

Koolihariduse sai Georg Jõhvi Ministeeriumikoolis (hiljem Jõhvi Algkool), mille lõpetas 1917. aastal. 1924. aastal lõpetas ta 3. lennus Jõhvi Ühisgümnaasiumi.

Pärast kooli töötas Jõhvi politseis kantseleiametnikuna, kust läks 1925. aastal kohustusliku ajateenistusse sõjaväes.

Sooden lõpetas 1927 sõjakooli ja asus ohvitserina teenistusse Eesti sõjaväes. 22. veebruaril 1933 asus nooremleitnandina teenistusse Kaitseliidu Viru malevas. Lühikest aega oli ta Kaitseliidu Jõhvi Malevkonna pealik.

10. augustist 1938 teenis leitnandina 4. Üksikus Jalaväepataljonis. 1939. aastast tagasi Kaitseliidu Viru malevas, kus alates 7. veebruarist 1939 on maleva instruktor kuni teenistusest vabastamiseni 27. aprill 1940.

Teise maailmasõja alguses mobiliseeriti ta Punaarmees, kust aga sõja algul, 28. juulil 1941, andis end Saksa vägedele vangi.

Samal aastal astus Sooden vabatahtlikuna eestlastest moodustatud 184. Eesti julgestusgrupi teenistusse ja määrati leitnandina (Oberleutnant) 14. kompanii ülemaks ja septembris viidi pataljon Venemaale, kus võitles ka Volhovi rindel.

1943. aasta mais määrati ta 659. Idapataljoni ülemaks. 16. oktoobril ülendatakse koos raudristi saamisega kapteniks (Hauptmann). Jaanuaris 1944 ülendati majoriks (Major).

Punaarmee massirünnakute tagasilöömises ja taandumislahingutes Volhovi, Ilmeni ja Novgorodi rindelõikudes, Surkovo ning Vaskovo lahingutes hakati peagi rääkima endale kuulsust toonud "Soodeni pataljonist" või "Soodeni meestest". Tema ise, oma suure autoriteedi, sõjameheliku külmaverelisuse ja korranõudlikkuse pärast sai oma alluvatelt mitmeid hüüdnimesid, nagu "meie vana", "vana Jüri", "vana koll".

1944. aasta jaanuari lõpus jõudis pataljon Jõhvi, kust suunati pärast lühikest puhkust Narva rindele Krivasoosse. Krivasoo lahingus ja Putki ümbruses pandi Punaarmee pealetung pärast raskeid lahinguid seisma.

Peagi ühendati idapataljonid 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiga ja Soodenist sai 47. rügemendi II pataljoni ülem hiljem sama rügemendi I pataljoni ülem.

25. juuli 1944 öösel oli Soodeni pataljon koos Eesti diviisi tankitõrjekompaniidega asunud ettevalmistatud positsioonidele kahel pool Narva maanteed Konju juures Narva-2 kaitseliinil, et tõkestada juhuslikke läbimurdeid ja pidada rinne vajaduse korral kinni.

Üks Soodeni punkris olnud võitleja on meenutanud: "Punkriuks pahvatas lahti - käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi ise liikumatult seisma. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: "Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam peatada. Kui ta läbi murrab on kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab."" ^[1]

27. juuli õhtuks toodi Vokast veoautodel kohale 47. rügemendi I. pataljoni 450 meest major Georg Soodeni juhtimisel. Vaivara surnuaiale positsioonidele asumisel sattus pataljon tule alla ja kaotas neljandiku oma koosseisust. Major Soodeni pataljon koos "Norge" 11. pioneeripataljoniga ja "Danmarkiga" sai kell kümme õhtul käsu asuda rünnakule Lastekodumäel olevate punaarmeelaste vastu. Rünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja reaktiivmiinipildujate BM14 ("Stalini oreli") tule alla, mille tagajärjel kaotas enamiku oma koosseisust mõnekümne minutiga. Miinipilduja rühma rünnakule asunud 75 võitlejast jõudis Grenaderimäe idapoolsetesse kaevikutesse 17 võitlejat ja kaks miinipildujat Jüri Estami juhtimisel. Peagi jõudsid sinna ka pataljoni ülejäänud võitlejad, keda oli kokku ligi 60 nooremleitnant (Untersturmführer)) Raul Jüriado juhtimisel, kes mehed ka pärast südaööd Lastekodumäe vastu rünnakule viis. Mere poolt ründas Lastekodumäge 11. pioneeripataljon Untersturmführer Herward Arera juhtimisel. Selle löögirühmad kaotasid pimeduses üksteisega kontakti ja põrkasid ka omavahel tuld avades kokku ning kandsid kaotusi. Raskelt sai venelaste poolt tagasivisatud granaadist kõhust haavata ka Arera, kes oma pioneeride poolt tagalasse toimetati ja arstide poolt päästeti. Rünnaku vältel hõivatigi osa Lastekodumäge. Kuid pärast Jüriado haavatasaamist tõmbuti Grenaderimäele tagasi ning positsioonid jäid venelastele.

28. juuli hommikul oli Grenaderimäe idakaevikus kaitsel 30 meest rünnakule asunud 450 mehest 47. rügemendi I pataljonist. Saksa rindedokumentides võetakse Soodeni pataljoni saatus üheselt kokku – seda polnud enam olemas. 47. rügemendi I pataljoni käputäis võitlejaid jäi positsioonidele Grenaderimäe taha Vaivara surnuaiale kuni 8. augustini 1944.

Georg Sooden langes 28. juulil 1944 oma punkris Tornimäe läänenõlval mürsukillust tabatuna ja on maetud Jõhvi Vabadussõja platsile.

Georg Soodeni surmakuupäev hauakivil on ekslikult 30. juuli 1944.

Tema autasude hulka kuulusid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Soome Talvesõja medal, Idaala vaprusmärk, I ja II klassi Raudrist.

Peagi maeti tema kõrvale sõber ja lahingukaaslane Raul Jüriado.

20. juunil 1996 taastati Soodeni ja Jüriado haudadel mälestuskivi, mis õnnistati pidulikult sisse 23. juunil 1996.

• Elulugu eestileegion.com lehel