Beda Stjernschantz

Beda Stjernschantz
	Beda Stjernschantz 1890. aastatel
Sünninimi	Beda Maria Stjernschantz
Sündinud	10. detsember 1867; Porvoo
Surnud	28. mai 1910 (42-aastaselt); Helsingi
Rahvus	soomerootslane
Tegevusala	maalikunstnik

Beda Maria Stjernschantz (10. detsember 1867 Porvoo – 28. mai 1910 Helsingi) oli Soome kunstnik, 1890. aastate sümbolismi esindaja.

Beda Stjernschantz oli pärit aadliperekonnast. Tema vanemad olid Raudteevalitsuse ärijuhina töötanud Johan Wilhelm Stjernschantz ja Alma Charlotta Sirén. Beda Stjernschantz õppis saksakeelses tütarlastekoolis. Aastatel 1885–1889 õppis ta Soome Kunstiühingu Joonistuskoolis. Esimest korda esines ta oma töödega näitusel 1891. aastal. 1891. aasta sügisel sõitis ta koos Ellen Thesleffiga Pariisi, kus ta asus õppima Académie Colarossis. Vähem kui aasta pärast pidi ta kodumaale tagasi pöörduma. Pariisis kohtus ta Soome kunstiüliõpilase Magnus Enckelliga, kelle vahendusel ta tutvus sümbolismiga.^[1]

1893. aasta sügisel, kui ta kunstnikest sõbrad Pariisi tagasi pöördusid, pidi Beda Stjernschantz jääma kodumaale. 1895. aasta suvel sõitis Stjernschantz koos oma kunstnikust sõbranna Anna Bremeriga nende jaoks tundmatule ja salapärasele Vormsi saarele Eesti lääneranniku lähedal. Vormsil valmis Stjernschantzi kõige kuulsam maal "Kõikjal kutsub meid hääl...". Stipendiumi toel viibis Beda Stjernschantz aastatel 1897–1898 Itaalias. Tänu teisele stipendiumile sai Beda Stjernschantz 1900. aastal taas Pariisi reisida. Ta viibis Ameerika Ühendriikides aastatel 1903–1905. Reisikulude katteks müüs ta okskonil oma maale. Ameerikas töötas ta lapsehoidja ja guvernandina.^[2]

Tuberkuloosi haigestumise tõttu pidi ta Soome tagasi pöörduma. 1906. aastal oli ta kolm kuud ravil Nummela sanatooriumis. Beda Stjernschantz lõpetas elu enesetapuga 1910. aastal Helsingis.