Arnold Veimer

See artikkel räägib riigitegelasest ja majandusteadlasest; tema järgi nimetatud laeva kohta vaata artiklit Trossö (laev)

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Arnold Veimer (vene keeles Арнольд Тынувич Веймер; 20. juuni (vkj 7. juuni) 1903^[1] Nehatu vald^[2] –­ 3. märts 1977^[2] Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane ja majandusteadlane, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1957), president 1968–1973.

Nooruses elas Lagedil, 1919. aastal kolisid perega Lasnamäele. Arnold Veimer õppis Vahastu koolis ja lõpetas 1922. aastal Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi. 1938 asus õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ja 1941. lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (kuhu majandusteaduskond oli üle toodud)^[3].

Alates 1922. aastast oli Arnold Veimer EKP ja 1958–1976 EKP KK liige.

Arnold Veimer tegutses partei ülesandel revolutsioonilisel tööl peamiselt Lõuna-Eesti moonameeste ning põllutööliste keskel, tegutsedes maatööliste ametiühingu Valga-Võru-Petserimaa organisaatorina. 1923. aasta novembris Arnold Veimer arreteeriti ja mõisteti 1924. aastal 149 protsessil süüdi, karistuseks eluaegne sunnitöö. Ta vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse alusel. Vabanemise järel võeti A. Veimer sõjaväeteenistusse 7. Jalaväerügementi, kus ta teenis oma aja ära reamehena. 1938. aastal astus Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, mille lõpetas 1941. aastal. Õpingute ajal võttis ta osa Tartu tööliste revolutsioonilisest võitlusest Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei Tartu komitee illegaalse liikmena^[4].

1940. aasta juuni-, juuli- ja augustipäevad oli A. Veimer Rahva Omakaitse juht, oli ajalehe Rahva Hääl vastutav toimetaja. 1940. aasta augustis valiti A. Veimer Riigivolikogu esimeheks. Tema eesistumisel võttis Riigivolikogu vastu ajaloolised otsused tööstuse ja pankade natsionaliseerimise kohta, maa kuulutamise kohta üldrahvalikuks omanduseks, nõukogude korra kehtestamise ja Eesti astumise kohta Nõukogude Liidu koosseisu. A. Veimer oli ka natsionaliseerimiskomitee esimehe asetäitjaks.

1941. aastal valiti A. Veimer Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei IV kongressil EK(b)P Keskkomitee liikmeks, sama aasta 12. jaanuaril aga NSVL Ülemnõukogu saadikuks.

Aastatel 1940–1942 oli Arnold Veimer Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar ning vastutas 1941. aasta sügisel nõukogude vägede ja võimu evakueerimisel Eestist rahvamajandusettevõtete evakueerimise, Nõukogude tagalasse toimetamise ja "põletatud maa taktika" elluviimise eest^[5]. A. Veimer oli viimsete seas, kes lahkusid Tallinnast. Nõukogude tagalas võttis ta EK(b)F Keskkomitee ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu volinikuna aktiivselt osa Punaarmee Eesti rahvusväekoondiste formeerimisest.

1942. aasta juulist kuni 1944 oli A. Veimer Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja pärast Tallinna vallutamist, 22. septembril 1944, määrati A. Veimer 1944–1951 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees. 1946. aastast Eesti NSV Hävituspataljonide Keskstaabi liige (vastutas hävituspataljonide materiaalse ja majandusliku varustamise eest), koos Keskstaabi ülema Nikolai Karotamme (EK(b)P KK I sekretär), Keskstaabi operatiivosakonna ülema, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari Aleksander Resevi ja hävituspataljonides poliitilise kasvatustöö eest vastutava ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretäri Arnold Meriga^[6]

1946. aastast oli Arnold Veimer Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees. Eesti NSV MN esimehena kirjutas ta alla 1949. aasta küüditamiste nimekirjadele.

1951–1952 oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi direktor.

1954. aastast Eesti NSV põllumajandusministri asetäitja.

1955–1968 oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1957–1965 Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimees.

1968–1973 oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia president.

1940–1955 ja 1967–1977^[viide?] oli Veimer Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseisu, II koosseisu, III koosseisu, VII koosseisu, VIII koosseisu saadik.

Arnold Veimer on avaldanud uurimusi Eesti NSV majanduse alalt.

• Soomaade kuivendamise ja kasutuselevõtmise, suurte ja püsivate saakide saavutamiseks ning Eesti NSV loomakasvatusele kindla söödabaasi organiseerimiseks maaviljeluse heinaväljasüsteemi juurutamise plaanist. Rahva Hääl, 4. august 1949
• Eesti NSV Sotsialistlik industrialiseerimine. 1958. ERK
• Eesti tööstus aastail 1959–1965. 1959. ERK.
• Eesti NSV tööstuse arenemine seitseaastakul. 1967. ERK
• Koos rahvaga. Mälestuskatkeid. 1977. Tallinn. Eesti Raamat

• 1963 – Tööpunalipu orden
• 1965 – Lenini orden

• 1970 – Eesti NSV teeneline teadlane
• 1971 – Oktoobrirevolutsiooni orden
• 1973 – sotsialistliku töö kangelane
• 1976 – K.E.v. Baeri mälestusmedal

Arnold Veimer oli Tõnu ja Anna Pauline Veimeri poeg. Tal on vennad Karl Johannes, Rudolf ja Bernhard.^[1]

Arnold Veimer maeti 9. märtsil 1977 Tallinnas Metsakalmistule.^[7] Arnold Veimer oli 23.septembrist 1940 abielus Nadežda Tihhanova-Veimeriga, kes maeti 12. detsembril 1978 Tallinnas Metsakalmistule Arnold Veimeri kõrvale.^[8]Neil oli lapsendatud kaks poega (Vladimir ja Peet) ning tütar Urve (ae Eerits).

Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi teaduslaevale anti 1984. aastal Arnold Veimeri nimi. Eesti taasiseseisvumise järel nimetati laev ümber Livoniaks.

Aastatel 1981–1995 kandis Kivila tänav Tallinnas Arnold Veimeri tänava nime.

Võrus asutati 1962. aastal Arnold Veimeri nimeline Võru gaasianalüsaatorite tehas. Tehas suleti 2009. aastal.

• Arnold Veimer Eesti biograafilises andmebaasis ISIK