Alo Mattiisen

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.

Alo Mattiisen saavutas kuulsuse tänu oma protesti- ja isamaalistele lauludele laulva revolutsiooni ajal. Tema tuntuima loomingu sekka kuuluvad "Ei ole üksi ükski maa" (1987) ja laulutsükkel "Viis ärkamisaegset laulu"^[1] (1988).

Peale laulude kuulub Mattiiseni loomingu sekka ka instrumentaalteoseid, koorimuusikat, vokaalsuurvorme, teatrimuusikat ja muid palasid.

Alo sündis 22. aprilli hommikul kell kolmveerand üheksa. Sündides kaalus ta 3100 grammi ja oli 51 cm pikk. Ta oli blond, üsna kõhn ja terve. Alo oli elava loomuga laps ja hakkas laulma samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millel saatel ta laulis ja rütmi tagus. Algul hoidis teda vanaema, kuid aasta ja kahe kuu vanuselt läks ta lasteaeda. Lasteaiaga kohanemiseks kulus tal mitu kuud, sest laps ei olnud seltsiv, vaid hoidis pigem omaette. Alole meeldisid väga loomad. Ta armastas suviti vanaema juures olla. Lugema õppis Alo varakult ja kõrvalise abita, kirjutamise sai ta selgeks vanaisa kõrvalt. Raskusi oli häälikute "r" ja "k" hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.

Kui Alo oli kaheksa-aastane, sündis õde Ade. Ta hoidis õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13–14-aastane.

Alo Mattiisen ootas kooliminekut väga, koolis tundis ta end hästi. Esimesena hakkas teda õpetama õpetaja Ojamaa. Alo Mattiiseni esimene pinginaaber oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment.

Pärast esimest klassi hakkas Mattiisen palju lugema. Tema lemmikud olid seiklusjutud, reisikirjad ja kriminaalromaanid. Eesti kirjanikest meeldisid talle Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare. Alo Mattiisen ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu.

Lõpukirjandi eest sai Alo Mattiisen hindeks viie. Kõige tugevam oli ta matemaatikas, aga tema nõrk külg oli vene keel. Alo Mattiisenile meeldis osa võtta lavastustest ja muudest taolistest ettevõtmistest, nagu hiljem tema õelegi.

Teises klassis läks Alo Mattiisen ema suunamisel Jõgeva Lastemuusikakooli, kuid ta oli ka ise muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajad Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas Alo Mattiisen muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.

Alo Mattiisenile meeldis tema klassijuhataja Eino Veskis ja autoriteet oli tema jaoks ka spordikooli treener Mati Lall. Viiendas klassis hakkas Alo Mattiisen palju spordiga tegelema. Eriti meeldisid talle korvpall ja kergejõustik. Kui Alo Mattiisen oli 13- või 14-aastane, kaalus ta spordi tõttu muusikakooli pooleli jätmist, kuigi talle meeldis seal väga. Muusikakooli õpetaja Anzon kiitis Alo Mattiisenit veel viimaseski klassis.

Tartus oli iga kuu viimasel laupäeval täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Mattiisen käis seal tihti ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle ansambel The Beatles.

Pärast keskkooli asus Alo Mattiisen õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Teda hämmastas, et kaasõppurid olid väga ambitsioonikaid ja targad. Uue ümbrusega harjumine võttis aega paar aastat, seni Alo Mattiisen muusikat ei kirjutanud. Pikkamisi mõistis Alo Mattiisen, et on teistega samal tasemel. Ta lõpetas konservatooriumi muusikapedagoogika erialal 1984. aastal. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni eriala.

Alo võttis muusikaelust osa nii Tallinnas, Jõgeval kui ka mujal Eestis. Tema ampluaa oli lai.

Ansamblis mängimist alustas Alo Mattiisen juba keskkoolis Jõgeval. 1983. aasta kevadel, kui ta õppis konservatooriumis, kutsus Erkki-Sven Tüür ta ansamblisse In Spe, sest tal endal oli plaanis sealt lahkuda. Alo Mattiisen oli nõus. Tema esimene esinemine In Spega oli 1984. aasta jaanuaris.

Alo on kirjutanud laule, instrumentaalteoseid, suurvorme ja nii teatri-, filmi- kui ka telelavastuste muusikat.

Kõige rohkem on Alo Mattiisen kirjutanud laule, neid on kokku 86. Mõned tuntumad neist on "Ei ole üksi ükski maa", laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" ja "Emale".

• "Ei ole üksi ükski maa" (mai 1987). Muusika Alo Mattiisen, sõnad Jüri Leesment. Solistid Kare Kauks, Silvi Vrait, Reet Linna, Ivo Linna, Karl Madis, Priit Pihlap, Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Riho Sibul, Hardi Volmer, Henry Laks, Toomas Lunge, Jaan Elgula. Kooripartii laulis Agu Tammeorg. Laul on avaldatud raamatutes "Laulge kaasa!" nr 87 ja 89, kirjastanud "Eesti Raamat" 1988 ja CD-plaadil "Lähedased laulud". 1993. aastal sai laul Eesti muusika aastapreemia.
• "Viis isamaalist laulu":

1. "Kaunimad laulud" (1988). Autorid Friedrich August Saebelmann / Peeter Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
2. "Mingem üles mägedele" (1988). Autorid Karl August Hermann / Mihkel Veske / Alo Mattiisen / Henno Käo
3. "Sind surmani" (1988). Autorid Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
4. "Isamaa ilu hoieldes" (1988). Autorid Karl August Hermann / Friedrich Reinhold Kreutzwald / Alo Mattiisen
5. "Eestlane olen ja eestlaseks jään" (1988). Autorid Karl August Hermann / Alo Mattiisen / Jüri Leesment

• "Emale". Sõnad Jaan Kross, esitas Antti Kammiste. Lugu on pühendatud Alo Mattiiseni emale.

Alo Mattiisen kirjutas muusika järgmistele telelavastustele ning mängu- ja dokumentaalfilmidele:

• lühifilm "Semm" (1990), Tallinnfilm
• "Supper-COMADOS" (1991)
• "Tule tagasi, Lumumba" (1992), Tallinnfilm
• dokumentaalfilm "Eesti õhuruumis" (1992), Polarfilm
• teleteatri lavastus "Kallid külalised" (1992)
• dokumentaalfilm "Eesti partii" (1993), erastuudio Maurum

Tuntumad lavateosed, millele Alo Mattiisen on muusika kirjutanud:

• "Charlotte koob võrku", ameerika ajakirjaniku E. B. White'i kunstmuinasjutu alusel loodud muusikal. Esietendus Haapsalus 13. aprillil 1984. Dramatiseeringu autor oli Haapsalu kooliteatri Pöialpoiss vilistlane Margus Kasterpalu, lavastaja Viktor Nelik, dirigent Andres Ammas;
• risotoorium "Roheline muna", sõnad Peeter Volkonski. Esitatud 1985. aastal Tartus 12. levimuusikapäevadel, kus tunnistati parimaks heliteoseks. Esitajad Hardi Volmer, Silvi Vrait, segakoor Noorus, Alo Mattiisen ja In Spe koosseisus Jaanus Nõgisto, Terje Terasmaa, Peeter Brambat, Arvo Urb ja Vello Annuk. Teos on vormilt klassikaline oratoorium, sisult absurdne anekdoot;
• ooper "Dispuut", sõnad Enn Vetemaa. Esiettekanne Rotermanni soolalaos festivalil NYYD, mis toimus 25.–27. novembril 1995. Lavastaja Peeter Jalakas, dirigent Olari Elts, solistid Annika Tõnuri, Villu Valdmaa, Mati Vaikmaa, Allan Vurma ja Mati Turi. Saatemuusika NYYD Ensemble;
• "Väike merineitsi", Hans Christian Anderseni muinasjutu järgi tehtud lavastus. Sõnade autor Jüri Leesment. Esietendus 11. jaanuaril 1993 Jõgeval, esitas Jõgeva I Keskkooli kooliteater Liblikapüüdja. Lavastajad Lianne Saage-Vahur ja Maret Oja.

Alo Mattiiseni tuntuim instrumentaalteos "Ajaga silmitsi" (valminud 1986. aasta suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadio kolmandas programmis ehk Stereoraadios 19. aprillil 1987.

"Ajaga silmitsi" osad on:

• "Argipäev",
• "Psühhokraatia Attaca",
• "Võib olla".

Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal tunnistati "Ajaga silmitsi" parimaks muusikateoseks. Esitasid Alo Mattiisen (klahvpillidel), Riho Sibul (kitarril) ja Peeter Määrits (heli).

• 1988 Eesti NSV muusika aastapreemia
• 1989 Eesti NSV muusika aastapreemia
• 1996 Eesti Vabariigi kultuuripreemia (koos Mari Vihmandi, Raimo Kangro ja Peeter Jalakaga; NYYD-festivalil esmaettekandele tulnud kolme lühiooperi eest)
• 2010 iseseisvuse taastamise tänukivi (koos Jüri Leesmentiga; Alo Mattiiseni nimel võttis Vabariigi Presidendi antud kivi vastu tema tütar Anna-Mariita Mattiisen)^[2]

Alates veebruarist 2019 sõidab Tallinnas temanimeline tramm.^[3]

Alo Mattiiseni auks korraldatakse Alo Mattiiseni muusikapäevi ja alates 2006. aasta novembrist on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda Jõgeval Betti Alveri muuseumis.

Jõgeva muusikakooli seinale on Alo Mattiiseni mälestuseks paigaldatud skulptor Aime Kuulbuschi kujundatud pronkstahvel.^[4]

Alo Mattiiseni abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes lõpetas 1984. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XI lennu. Rita Rätsepp ja Alo Mattiisen tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid enne abiellumist koos kuus aastat. Kooselu kestis üheksa aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.

1993. aastast oli Alo Mattiiseni elukaaslane Katri Varbola.

Alo Mattiisenil on ühised esivanemad tuntud Eesti muusikutega: Karl-Erik Taukar, Robert Linna ja Tanel Padar.

Alo Mattiisen suri 30. mail 1996 Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• Eesti kullafond (Alo Mattiisen)
• Alo Mattiiseni muusikapäevad

• Helmi Mattiisen, "Alo elu". Avita, Tallinn 2001, lk 278; ISBN 9985203720
• "Ajaga silmitsi. Meenutusi Alo Mattiisenist". Koostajad: Toomas Muru ja Jüri Leesment. Autorid: Helmi Mattiisen, Ade Hintsov, Toomas Muru, Jüri Leesment, Raul Vaigla, Andres Ammas, Maret Oja, Urmas Lattikas, Eino Tamberg, Erkki-Sven Tüür, Rita Rätsepp, Anna-Mariita Mattiisen, Katri Varbola, Ivo Linna, Mart Laar, Jaak Ojakäär, Kaja Pino, Ulvi Pihel, Jüri Pihel, Ilmar Kruusamäe. A-Disain, Tartu 2010, lk 136; ISBN 9789985975497

• Rita Rätsepp: viie isamaalise lauluta poleks olnud ka laulvat revolutsiooni Piret Kooli intervjuu, Klassikaraadio, 27. jaanuar 2021
• Alo Mattiiseni tuba Jõgeval, Jõgeva Muusikakoolis
• "Jõgeval algasid Alo Mattiiseni muusikapäevad" ERR, 2. märts 2009
• Urmas Vahe "Alo, keda armastasid kõik ja mõistsid vähesed" Õhtuleht, 16. september 2006