Alk

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Alk (perekond)

Alk
Alk Islandil
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond	Alklased Alcidae
Perekond	Alk Alca
Liik	Alk
Binaarne nimetus
Alca torda Linnaeus, 1758

Alk (Alca torda) on alklaste sugukonda algi perekonda kuuluv merelind.

Alk on oma perekonna ainus tänapäevane liik. Kirjeldatud on veel ligi pool tosinat väljasurnud liiki. Pliotseenis oli neid kõige rohkem.

Alk on suur lind, kes on levinud Atlandi ookeani parasvöötme saartel ja rannikul^[2]. Lõunas ulatub nende levila Põhja-Ameerikas Maine'ini ja Euroopas Põhja-Prantsusmaani. Mõned neist talvituvad Vahemere lääneosas, aga kõik nad talveks lõunasse ei rända.

Alk on Eestis haruldane haudelind mõnel Soome lahe saarel, kus neid pesitseb hinnanguliselt 1–10 paari^[3]. Seevastu talvel elab neid Eestis märksa rohkem: hinnanguliselt 300–1000 isendit ja viimasel ajal on see arv nähtavasti stabiilne, kuigi tänapäevased loendusandmed õigupoolest puuduvad^[3].

Maailmas on alke umbes 0,5–0,7 miljonit pesitsevat paari. Kaks kolmandikku neist pesitseb tänapäeval Islandil. Nad otsivad vett, mille temperatuur on alla +15 °C. Sageli elavad nad koos teiste alklastega, kuid erinevalt teistest ei pelga nad estuaare, kus vee soolsus on väiksem.

Alk on seljapoolel tume, isegi must, kõhupoolel valge.^[2]

Algi kehapikkus on 38–43 cm ja tiibade siruulatus 60–70 cm^[viide?]. Ta on pardisuurune, kaaludes 620–900 g^[2].

Lennu ajal tundub ta jässaka ja lühikesena. Vees "istub" ta kõrgelt, kael pisut alla tõmmatud, saba veepinna kohal.^[2]

Algid on veelinnud, kes toituvad peamiselt kaladest. Enamuse toidust hangivad nad kuni 25 m sügavuselt, kuigi suudavad sukelduda 120 m sügavusele. Ühe sukeldumise jooksul võivad nad kinni püüda mitu kala. Nad võivad lennata kaldast kuni 100 km kaugusele toitu otsima, kuigi pesitsusperioodil ei lenda nad kaldast üldjuhul kaugemale kui 12 km ja siis kalastavad nad pigem madalamas vees.

Algil on palju vaenlasi: polaarrebane, jääkaru, rabapistrik, ronk, varesed ja hakk. Kajakad ja varesed varastavad sageli mune. Täiskasvanud algil on parim võimalus jälitajate käest pääseda vette sukeldumine.

Alk pesitseb kolooniatena rannikul kaljudel, sageli koos tirkudega^[2]. Algipaar võib samas kohas pesitseda mitmel aastal järjest. Pesa nad õieti ei tee, kuid mõned paarid roobitsevad oma nokaga pinnast ja muud lahtist materjali pesasarnasemaks. Algid võivad pesitseda nii kaljueenditel kui -lõhedes, aga kaljulõhes pesitsemine tundub tagavat parema tulemuse, arvatavasti on kaljulõhes kasvavad tibud vaenlastele raskemini avastatavad kui kaljueendil kasvavad.

Emane muneb igal aastal ühe muna, mis on ovaalse-püramiidse kujuga. Muna on üldiselt maapinna värvi ja tumepruunide laikudega. Mune hauvad mõlemad vanalinnud kokku 35 päeva ja sealjuures vahetavad nad teineteist mitu korda päevas välja. Pärast koorumist on nad veel kahel esimesel elupäeval põhiliselt ühe vanema tiiva all, sest ei suuda ise korralikult sooja hoida. Alles 17–23 päeva vanuse noorlinnu juhatab isaslind merele.

Algi töönduslik tähtsus on väga väike, kuigi rannaelanikud korjavad vahel nende mune.^[2]

Kõikjal endise NSV Liidu aladel oli algi arvukus väga väike, mistõttu NSV Liidus oli alk looduskaitse all.^[2]

Algi järgi on nimetatud Algi tänav Tallinnas.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Alk

• Alk andmebaasis eElurikkus