[go: up one dir, main page]
More Web Proxy on the site http://driver.im/Mine sisu juurde

Alessandro de' Medici

Allikas: Vikipeedia
Alessandro de' Medici
Medicite suguvõsa vapp

Alessandro de' Medici (1512? – 6. jaanuar 1537) oli Firenze Vabariigi valitseja 1531. aastal ja Firenze esimene hertsog aastatel 1532–1537.

Medicid oli Firenzest pärit pankurisuguvõsa, kelle võimu alguseks võib pidada aastat 1397, kui Giovanni di Bicci de' Medici asutas Medicite panga.[1] Medicid tulid Firenzes de facto võimule aastal 1434, kui Giovanni poeg Cosimo di Giovanni de' Medici naasis pärast aastast eksiili Firenzesse. Cosimo kasutas oma jõukust, et mõjutada Firenze Vabariigi Signoria liikmete valimist ja otsuseid.[2] Medicite suguvõsa tuli Firenzes de iure võimule aastal 1531, kui pärast Cognaci sõda määras Clemens VII kokkuleppel Karl V Firenzet valitsema Alessandro de' Medici.[3] Medicite võim Firenzes oli katkenud vaid kahel korral, s.o aastatel 1494–1512 ja 1527–1530, kui Medicite suguvõsa vastased haarasid Firenzes ajutiselt võimu.[4]

Karl V määras Alessandro de' Medici 1531. aastal Firenze Vabariigi valitsejaks ning 1531. aasta teisel poolel määras Clemens VII ta Firenze hertsogiks. Ametlikult algas Alessandro valitsusaeg hertsogina 1532. aastal.[3] Tumedama nahatooni tõttu pälvis Alessandro de' Medici kaasaegsetelt hüüdnime "il Moro" ehk "mooramaamees".[5] Alessandro de' Medici valitsusaja ja isiku kohta on vähe informatsiooni. Kui võimule tuli Cosimo I Medicite suguvõsa alamharust, lasi ta oma võimu kinnitamiseks hävitada Alessandro kohta allikaid ja dokumente, mis oleks võinud teda kujutada hea valitsejana. Seetõttu on suur osa informatsiooni Alessandro valitsusaja kohta kriitiline ja hukkamõistev. Tema kaasaegsed heitsid talle ette ebaseaduslikult hertsogitiitli saamist, liiga julma valitsemist ja seksuaalset kõlvatust,[6] mis seisnes väidetavalt nunnadega magamises.[7]

Alessandro de' Medici valitses Firenzet kuni aastani 1537, kui ta mõrvati oma sugulase Lorenzino di Pierfrancesco de' Medici poolt.[8]

Medicite suguvõsa ajalugu Alessandro võimuletulekuni

[muuda | muuda lähteteksti]

Medicite perekond oli jõukas enne 1397. aastat, kuid mitte kuigi tuntud. Medicite, kui Firenze ühe mõjuvõimsama suguvõsa, ajaloo kirjutamist tuleb alustada aastast 1397, kui Giovanni di Bicci de' Medici asutas Medicite panga.[1] Giovanni töötas enne panga asutamist oma onu Vieri de' Medici juures, kes oli Firenzes tuntud pankur. Kui Vieri de' Medici 1393. aastal erru läks, jättis ta oma panga juhtimise Giovannile.[1] Giovanni juhtimise all tõusis Medicite pank hiliskeskaja üheks võimsamaks pangaks. Sellele aitas kaasa Giovanni määramine Camera Apostolica juhatajaks paavst Martinus V poolt aastal 1418, mis tegi Medicite pangast ainsa katoliku kiriku finantsidega tegeleva panga. Giovanni suri aastal 1429 ning jättis panga juhtimise oma vanimale pojale Cosimo de' Medicile.[9]

Cosimo de' Medici (tuntud ka kui Cosimo Vanem) jätkas panga juhtimist koos oma noorema venna Lorenzo de' Mediciga.[9] Cosimo Vanemast sai alguse Medicite suguvõsa peameesliin, kui Lorenzo de' Medicist sai alguse teine meesliin. Cosimo de' Medici oli patroon paljudele arhitektidele ja kunstnikele.[10] Tema käe all kasvas Medicite pank tolleaegse Euroopa üheks võimsamaks. Cosimo de' Medici suri aastal 1464 ning jättis panga juhatamise oma vanimale pojale Piero di Cosimo de' Medicile. Piero valitsusaeg ei jätnud erilisi jälgi Medicite pangale ega Firenze valitsemisele ning pärast tema surma aastal 1469 tuli võimule tema vanim poeg Lorenzo de' Medici.[11]

Lorenzo oli Medicite suguvõsa üks tugevamaid juhte. Tema "valitsusajal" saavutati üha rohkem kontrolli Firenze valitsemise üle, kuid ta oli ka kunstide heldekäeline toetaja. Kuna ta ei pööranud aga erilist tähelepanu Medicite pangale, siis vähenes selle võim drastiliselt. Lorenzo suri 1492. aastal ning tema positsiooni võttis üle tema vanim poeg Piero de' Medici.[2] Lorenzo nooremast pojast Giovanni de' Medicist sai hilisem paavst Leo X. Kahe poja nõost Giulio de' Medicist aga paavst Clemens VII.[12]

Pierot tunti Piero Õnnetu hüüdnime all, sest tema valitsusajal lagunes Medicite pank ning Medicite perekond aeti Firenzest välja. Piero oli võrreldes oma isaga nõrgem juht ega suutnud peatada Medicite panga allakäiku. 1494. aastal alistus Piero Karl VIII Signoriaga konsulteerimata. Firenze Signoria ei olnud otsusega rahul ning rahva viha eest tuli Medicite perekonnal Firenzest lahkuda. Medicite asemel tuli Firenzes võimule munk Savonarola. Jättes aga ilmaliku võimu tähelepanuta, heitis paavst Alexander VI 1497. aastal ta kogudusest välja ning ta hukati aasta hiljem.[2]

Medicite perekonna esimese eksiili lõpetas paavst Leo X aastal 1512. Aasta hiljem tuli võimule Lorenzo II, Urbino hertsog, kes oli Alessandro de' Medici isa. Lorenzo suri 1519. aastal ning linna juhtimine läks üle Giulio de' Medicile ehk Clemens VII. Pärast Rooma linna rüüstamist 1527. aastal pagendati Medicite perekond Firenzest teist korda. Medicid taastasid oma võimu Firenzes 1531. aastal.[3]

Alessandro de' Medici vanemad ja lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Alessandro de' Medici oli sohilaps ning tema täpne sünniaasta ei ole teada.[3] Ajalookirjutuses on pakutud, et Alessandro sündis vahemikus 1510–1512[3], kuigi kirikuraamatutes tema nime nendel aastatel ei esinenud. Selle põhjus võib olla Medicite perekonna eksiil, mis kestis kuni aastani 1512. Pole ka teada, kes olid Alessandro de' Medici vanemad. Ametlikult oli tema isa Lorenzo de' Medici, keda Alessandro ka ise oma isaks pidas. Samas levisid kuulujutud, et tema isa võis olla Clemens VII. Alessandro de' Medici ema kohta on vähem infot. Firenze ajaloolane Jacopo Nardi (16. sajand), kirjeldas Alessandro ema kui kõige madalamast seisusest naist, sama seisukohta on väljendanud mitmed ajaloolased aastaid hiljem.[3]

Alessandro ema isik ja sotsiaalne päritolu on tekitanud küsimusi nii Alessandro kaasaegsetes kui ka hilisemates ajaloolastes. Alessandro ema isikust ei ole säilinud ühtegi allikat. Tema ema sotsiaalset päritolu on samuti raske kindlaks teha, kuid sellel on suur tähtsus.[3] 16. sajandi Firenzes oli lapse sotsiaalne staatus sõltuv tema ema staatusest. Oma teoses renessansiaegse Firenze sohilastest kirjutab Clemsoni ülikooli professor Thomas Kluehn, et väljaspool abielu orjadel ja mittevallalistel naistel sündinud lapsi võeti harvem perekonnas omaks kui vallaliste naiste omi. Alessandro kriitikud üritasid jätta tema emast võimalikult halba muljet, et tema hertsogistaatus tunduks illegitiimne.[13] Alessandro ema sotsiaalse päritolu kindlakstegemist on raskendanud Cosimo I, lastes hävitada Alessandro kohta käivat infot. On kindlalt teada, et Alessandro sündis abieluväliselt ja madalast seisusest naisele. Puuduvad ajaloolised allikad, mis kinnitaksid, et tegemist oli kõige madalamast seisusest naisega ehk orjaga.[3]

Alessandro de' Medici oli ka esimene Firenze tumedanahaline hertsog. Piltidel on teda kujutatud tumedama nahatooni, laia nina ja krässus juustega; see ei olnud 16. sajandi Firenzes takistuseks kõrgema ametikoha pidamisel või karjääri tegemisel. Kirjeldused Alessandrost sarnanesid Milano hertsogi Ludovico Sforza omadega, kes oli samuti negriidsest rassist.[14]

Vaatamata sellele, et Alessandro oli sündinud abieluvälisest suhtest, kasvatati ta üles Medicina. See võib viidata sellele, et tema ema oli vaba naine.[3] Lapsepõlve veetis ta Roomas, kus ta koos Ippolito de' Mediciga (kes oli samuti sündinud sohilapsena) saadeti paavst Leo X soovitusel õppima humanist Valeriano juurde, kus nad jätkasid õpinguid ka Paavst Clemens VII pontifikaadi ajal 1523. aastal. Valdava osa oma haridusest omandas Alessandro Poggio a Caianos asuvas Medicite villas koos oma õe, Lorenzo de' Medici tütre, Caterina de' Mediciga, tulevase Prantsusmaa kuningannaga.[5]

Alates 1525. aastat olid Alessandro ja Ippolito Firenze mitteametlikud valitsejad. Nende võim oli ainult sümboolne, sest tegelikult juhtis linna paavst Clemens VII. Pärast Rooma linna rüüstamist 1527. aastal vähenes paavsti võim Firenzes ning selle tagajärjel tõusid Firenzes võimule Medicite vastased, kes sundisid Ippolito ja Alessandro linnast lahkuma.[3]

Valitsusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Alessandro de' Medici valitsusaega on palju kritiseeritud, enamasti tema võimu vastaste poolt. Teda kujutati sageli kaasaegsete poolt kui türanni ja julma valitsejat.[2] Vähesed dokumendid, mis on säilinud Alessandro valitsusaja algusest, ei kirjelda teda kui halba valitsejat. Alessandro valitsusaja suurim kriitik oli tema lähedane sõber Lorenzino de' Medici. Pärast Alessandro mõrvamist, kirjutas Lorenzino oma teoses "Apologia" hertsogi väidetavast türanniast ja kehvadest poliitilistest otsustest.[15]

Alessandro de' Medici sai Firenze valitsejaks pärast Cognaci sõja (1526–1530) ajal toimunud Firenze piiramist (1529–1530). Firenze piiramise põhjus oli Karl V ja Clemens VII vahel sõlmitud kokkulepe, milles Karl V lubas taastada Medicite võimu Firenzes ning Clemens VII lubas vastutasuks tunnistada Habsburgide suguvõsa ülemvõimu Itaalias. Kindlustamaks poliitilist liitu Karl V ja Clemens VII vahel, nõustus Karl V oma sohilapsest tütre naitma Alessandroga. Firenze alistus 1530. aastal ning 1531. aastal sai Karl V korraldusega Alessandro de' Medicist Firenze valitseja. 1532. aastal sai Alessandrost Firenze linna hertsog. Firenze linna Balia, mida de facto juhtis Clemens VII, kirjutas ümber Firenze linna põhimääruse. Firenze linna Signoria asendati neljapealise nõunikekoguga, mida määrati juhtima Medicite suguvõsa. Nõunikekogu juhi ametlikuks tiitliks sai hertsog.[8]

Mitmed Alessandro otsused olid mõeldud Medicite juhitud hertsogiriigi säilitamiseks. Kuigi Lorenzino kirjeldab Alessandro võimu kui erakordselt julma, puuduvad siiski allikad, mis seda kinnitaksid. Samas on säilinud kiri aastast 1534, milles Alessandro de' Medici noomis Capitano Giuliano de' Medicit poliitilise vangi liiga liberaalse kohtlemise eest.[8]

Kirjade põhjal, mis on Alessandro valitsusajast säilinud, oli näha tema soovi kaitsta kohalikku loodust. 1535. aastal kirjutas ta Arezzo, Castiglione, Cortona, Montepulciano ja Foiano piirkondade juhtidele käsu, milles keelustas haigrute küttimise ja nende pesade kahjustamise. 1534. aastal, kirjutas ta kirja Genova hertsogile Andrea Doriale, kelle sõdurid olid kahjustanud Pietrasanta metsasid, raiudes seal küttematerjali tarbeks puid. Oma kirjas väitis ta, et kodanikud soovisid oma metsa hoida mitte majanduslikel eesmärkidel, vaid looduse enda pärast.[8]

Alessandro kriitikud väidavad, et hertsogit tunti tema maine järgi lasta oma poliitilisi vastaseid hukata. Seda kinnitavad ka allikad aastast 1531, kui Alessandro sai Firenze valitsejaks. Firenzes toimunud hukkamiste arv suurenes märkimisväärselt. Siiski ei saa väita, et tegu oli hertsogi türanniaga. Pigem oli asi Medicite suguvõsa printsiibis, mis pooldas vastaste kõrvaldamist. Seda kinnitavad ka allikad Cosimo I võimuletulekust, kus on kirjas, et hukkamiste arv ei olnud palju langenud.[16]

Oma valitsusajal lasi Alessandro ehitada ka tänapäeval tuntud Fortezza da Basso. Tegemist oli kindlusega, mis valmis aastatel 1534–1536. See oli mõeldud hertsogi ja tema lähikondsete eluruumideks, kui ka nende kaitseks juhul, kui Firenze linna elanikud peaksid mässu tõstma.

Alessandro de' Medici abiellus 1536. aastal Saksa-Rooma keisri Karl V sohilapsest tütre Margheritaga. Alessandrol oli üks sohilapsest poeg Giulio, keda sooviti ka pärast Alessndro mõrvamist valida uueks hertsogiks. Takistuseks sai Giuliano sohilapse staatus ja noor iga.[8]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Alessandro de' Medici mõrvas 7. jaanuaril 1537 tema lähedane sõber ja sugulane Lorenzino di Pierfrancesco de' Medici.[8]

Alessandro olevat Lorenzino sõnul olnud väga ettevaatlik, sest ta kartis, et keegi võib üritada teda tappa, seega otsis Lorenzino võimalust tabada Alessandrot ilma ihukaitsjate ja kaitseturviseta. Väidetavalt lubas Lorenzino Alessandrole võimalust veeta öö Lorenzino kauni tädiga. Kui hertsog magamistuppa üksi jäi, siis pussitasid Lorenzino ja tema teener Soronconcolo hertsogi surnuks. Pärast Alessandro tapmist lukustas Lorenzino hertsogi magamistoa ukse, et surnukeha liiga ruttu ei leitaks, ning põgenes samal ööl Firenzest ettekäändega, et läheb külastama oma haiget venda.[8] Alessandro keha leiti alles paar päeva hiljem, selle kohta on anonüümne kirjanik on jätnud märke: "Hertsogi keha leiti olevat "täis haavu", eriti silmadel ja näos, samuti olevat ta käed katki."[17] Medicite suguvõsa üritas mõrva varjata, sest kardeti et kaotatakse kontroll linna valitsemise üle. Hakati otsima uut hertsogit, kelleks sai 17-aastane Cosimo I.[8]

Pärast Firenzest põgenemist kirjutas Lorenzino oma tuntuima teose "Apologia". Selle kohaselt otsustas Lorenzino tappa Alessando, et taastada Firenze kodanikuõigused ja vabastada linn türannist. Ajaloolased väidavad, et kirja eesmärk ei olnud mitte linna vabastamine, vaid oma nime puhtakspesemine.[18]

Alessandro oli esimene ja viimane Medicite suguvõsa meespealiini esindajast hertsog. Pärast tema surma võimule tulnud Cosimo I lasi Lorenzino eest välja panna pearaha. Lorenzino tapeti karistuseks reeturlikkuse eest Veneetsias 1548. aastal.[19]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 De Roover, Raymond (1999). "The rise and decline of the Medici Bank, 1397-1494". Washington D.C.: Beard Books. Lk 36–37. Vaadatud 29.01.2021.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 1–5. Vaadatud 24.01.2021.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 7– 11. Vaadatud 20.11.2020.
  4. ↑ Hale, J. R (1983). "Florence and the Medici: the pattern of control". New York: Thames and Hudson. Lk 8. Vaadatud 29.01.2021.
  5. ↑ 5,0 5,1 Gallucci, Mary (2015). "Mistaken Identities?: Alessandro de' Medici and the Question of "Race"". Journal for Early Modern Cultural Studies, Volume 15, Number 3. University of Pennsylvania Press. Lk 42–46. Vaadatud 20.11.2020.
  6. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 29. Vaadatud 29.01.2021.
  7. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 1, lk 79. Vaadatud 30.01.2021.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 11–20. Vaadatud 29.01.2021.
  9. ↑ 9,0 9,1 De Roover, Raymond (1999). "The rise and decline of the Medici Bank, 1397-1494". Washington D.C.: Beard Books. Lk 51. Vaadatud 29.02.2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  10. ↑ Jenkins, A. F (1970). "Cosimo de' Medici's Patronage of Architecture and the Theory of Magnificence". Journal of the Warburg and Courtauld Institutes. Lk 162–170. Vaadatud 29.01.2021.
  11. ↑ De Roover, Raymond (1999). "The Rise and Decline of the Medici Bank, 1397-1494". Washington D.C.: Beard Books. Lk 74–76. Vaadatud 30.01.2021.
  12. ↑ Vaughan, Herbert M (1908). "The Medici Popes". London: Methuen & Co. Lk 32. Vaadatud 30.01.2021.
  13. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 54–61. Vaadatud 30.01.2021.
  14. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 67–72. Vaadatud 30.01.2021.
  15. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 26, lk 42–43. Vaadatud 30.01.2021.
  16. ↑ Robey, Tracy E (2012). "Glory and Infamy: Making the Memory of Duke Alessandro de' Medici in Renaissance Florence" (PDF). New York. Lk 47–48. Vaadatud 30.01.2021.
  17. ↑ Baker, Nicholas Scott (2007). "Writing the Wrongs of the past: Vengeance, Humanism, and the Assassination of Alessandro de' Medici". The Sixteenth Century Journal Vol. 38, No. 2. Kirksville: Sixteenth Century Journal. Lk 311. Vaadatud 21.12.2020.
  18. ↑ Baker, Nicholas Scott (2007). "Writing the Wrongs of the past: Vengeance, Humanism, and the Assassination of Alessandro de' Medici". The Sixteenth Century Journal Vol. 38, No. 2. Kinksville: Sixteenth Century Journal. Lk 309. Vaadatud 21.11.2020.
  19. ↑ Dall’Aglio, Stefano (2015). "History's Coldest Case: The Assassination of Lorenzino de' Medici". Vaadatud 21.12.2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alessandro_de%27_Medici&oldid=6718624"