Aleksander Mülber

Aleksander Mülber
	Aleksander Mülber, 1921
Sündinud	29. detsember 1897; Tallinn
Surnud	19. mai 1931; Pariis
Haridus	Ants Laikmaa ateljeekool
Tegevusala	maalikunstnik, graafik
Kunstivool	rahvusromantism, ekspressionism

Aleksander Mülber (ka Aleksander Mühlberg; 29. detsember 1897 Tallinn – 19. mai 1931 Pariis) oli eesti maalikunstnik ja graafik.^[1]

Elukäik

Aleksander Mülber sündis politseinik Mihkel Mülberi ja ema Marie-Matilde Mülberi (Lints) peres 1897. aastal^[2].

Õppis Tallinna linnaalgkoolis ja Tallinna Reaalkoolis, mille lõpetas 1916. Maalimist õppis Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel 1913–1914 ja aastatel 1915–1916 Ants Laikmaa ateljeekoolis.

21. novembril 1917 asutas Mülber koos teiste noorte kunstnike Balder Tomasbergi, Oskar Kallise ja Aleksander Krimsiga ühingu Vikerla, mille eesmärk oli "edendada loovat mõtet ja kanda endas kunsti "püha tuld"^[3]. Praktikas väljendus see ekspressionistlikus maalilaadis. 1918. aasta suve veetsid vikerlased Paldiskis ning suve tulemused pandi novembris välja VI eesti kunsti näitusele. Mülber esines 22 teosega.

1919. aastal tegutses Mülber energiliselt eesti kunstielu ülesehitamisel ning võttis osa peremeheta jäänud kunstivarade päästmisest Virumaa ja Läänemaa mõisatest^[4]. Tema ja Krimsi ülesanne oli kokku koguda ja arvele võtta Vabadussõjas langenud Balder Tomasbergi kunstilooming. Ta oli tegev ka eesti kunstnike ja kirjanike kongressi kokkukutsumisel ja läbiviimisel. Samal aastal esines ta ka eesti kunsti ülevaatenäitusel ning võttis osa Pallase näitusest ^[4].

1920. aastal ilmus Tartus moodsat kunsti toetava kirjastuse Arlekiin väljaandel Aleksander Mülberi 10-leheline linoollõigete album "Primeurs"^[3].

1921. aastal lahkus hoogsal arenguteel olnud kunstnik Pariisi, kus veetis oma elu viimased 10 aastat. On teada, et suurlinnas elatus ta juhutöödest (maaler, siidsallide maalija). 1923. aastaks polnud ta veel alla andnud ning tegi katse saada Prantsuse valitsuselt eesti kunstnikule ette nähtud stipendiumi^[4]. Sealtpeale tema jäljed kaovad. 1930. pöördus Eesti Kirjanduse Selts Mülberi venna, tuntud teatritegelase ja fotograafi Johannes Mülberi poole. Viimane vastas, et tal pole Aleksandrist mingeid andmeid. 19. mail 1931 jõudis kodumaale teade Aleksander Mülberi surmast^[4].

Looming

Laikmaa ateljeekoolis õppimise ajast pärinevad tema rahvusromantilise kallakuga "Kalevipoeg ja vetevaim", "Kurnimängijad" ning katsetused õlimaaliga. Nimetatud pastellmaalid äratasid tähelepanu juba õpilastööde näitusel ning neid on peetud Mülberi loomingu põhiteosteks.

Mülber viljeles ekspressionismi ratsionaalsemat, vormimängulisemat suunda, mida on nimetatud ka kubofuturismiks. Temaatika seevastu võis olla vägagi ekspressionistlik (näiteks nüüdseks kadunud teosed "Protsessioon" ja "Marsche funebre")^[3].