Albrecht Karu

Albrecht Karu (saksa keeles Albrecht der Bär; u 1100 – 18. november 1170 Stendal), ka Albrecht Ballenstedtist, oli aastatel 1138–1142 Saksimaa hertsog ja aastast 1157 kuni surmani esimene Brandenburgi markkrahv (Albrecht I von Brandenburg).

Albrecht oli Ballenstedti krahvi Otto ja Saksimaa hertsogi Magnus Billungi tütre Eilika ainus poeg. Tema sünnikoht on teadmata. Kuigi teda kutsutakse tänapäeval Albrechtiks, oli tema sünninimi Adalbert ja niimoodi teda ta eluajal sageli kutsutigi. Tal oli õde Adelheid, kes abiellus Stade krahvi Heinrich IV-ga ja 1139 Osterburgi krahvi Werneriga ning suri 1169.

Pole teada, miks Albrechti Karuks kutsuma hakati, aga seda tehti juba tema eluajal. Tema peamine vaenlane oli Heinrich Lõvi.

Albrecht päris 1123 oma isa väärtuslikud valdused Saksimaa põhjaosas ja ema surma järel 1142 poole Billungite maadest. Albrecht oli oma sugulase Saksi hertsogi Lothar I ustav vasall, kellelt ta umbes 1123 sai Lausitzi markkrahvkonna Saksimaa idaosas. Pärast Lothari sakslaste kuningaks saamist osales ta 1126 kuninga ebaõnnestunud sõjakäigul Böömimaale, kus ta oli lühikest aega vangis.

Albrechti raskused Saksimaal tulenesid tema soovist laiendada seal oma päritud valdusi. Pärast oma õemehe, Elbe-äärse piirkonna Nordmarki markkrahvi Heinrich II surma 1128 lasi Albrecht pettununa, et ei saanud seda lääni endale, Heinrichi pärija Udo IV mõrvata. Lothar jättis ta sellepärast 1131 ilma Lausitzist, kuid sellest hoolimata liitus Albrecht 1132 kuninga saatjaskonnaga sõjakäigule Itaaliasse ja nimetati sõjas osutatud teenete eest 1134 Nordmarki markkrahviks.

Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, jäid talle silma hõredalt asustatud maad põhjas ja idas. Kolm aastat sõdis ta vendi slaavlaste vastu. Need olid paganad ja sellepärast peeti neid alaväärtuslikeks. Nende kristlusesse sundimine oli 1147 toimunud Vendi ristisõja eesmärk ja selles sõjas osales Albrechtki. Diplomaatilised meetmed olid edukamad ja viimase vendi (hevelli) soost Brandenburgi vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna vürsti surma järel 1150 endale. Võttes endale tiitli Brandenburgi markkrahv, survestas ta paganatest vende, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet ja rajas oma kaitse aluseid piiskopkondi. Nordmarki ja teiste enesele alluvate valduste põhjal asutas ta 1157 Brandenburgi markkrahvkonna, mida tema pärijad (Askania dünastia) hoidsid kuni liini väljasuremiseni 1320. Brandenburgi kindluse vallutas ta verises võitluses 11. juunil 1157 ja 3. oktoobril 1157 nimetas ta end teadaolevalt esimest korda kirjalikus allikas Brandenburgi markkrahviks, sellepärast peetakse seda aastat ka Brandenburgi markkrahvkonna asutamise aastaks.

Albrecht hakkas kohe Brandenburgi markkrahvkonda ümberasujaid kutsuma. Need saabusid peamiselt Altmarkist, Harzist ja Flandriast. Eriti olulised olid hollandlased, kes asusid Brandenburgi pärast laastavaid üleujutusi oma kodumaal. Nad kasutasid oma oskusi tammide rajamiseks Elbele ja Havelile 1160. aastatel, et kaitsta kaldaäärseid alasid üleujutuste eest. Ümberasujate vastuvõtmist Brandenburgi jätkas Albrechti pärija ja vanim poeg Otto.

1138 võttis sakslaste kuningas Hohenstaufeni dünastiast Konrad III Albrechti vaenlaselt ema õepojalt Heinrich Uhkelt ära tema Saksimaa hertsogiriigi ja andis selle Albrechtile. Kuigi Albrecht saavutas esialgu edu oma plaanis see valdus üle võtta, ajas Heinrich ta lõpuks välja mitte üksnes Saksimaalt, vaid ka Nordmarkist ja Albrecht oli sunnitud varjuma Lõuna-Saksamaale Nad tegid 1142 omavahel rahu. Albrecht loobus Saksimaast ning sai tagasi Weimari ja Orlamünde krahvkonna, mis olid talle kuulunud alates 1134. Sel ajal oli võimalik, et Albrechtist tehti keisririigi peakammerhärra. See amet andis hiljem Brandenburgi markkrahvidele kuurvürsti õigused.

1158 tegi Albrecht Heinrichi poja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõviga vaherahu palverännaku tõttu pühale maale. 1162 oli Albrecht koos keisri Friedrich I Barbarossaga Itaalias, kus ta paistis silma tormijooksul Milanole.

1164 ühines Albrecht Heinrich Lõvi vastaste vürstide liiduga. Rahu tehti 1169, kui Albrecht jagas oma valdused kuue poja vahel. Albrecht elas oma aja kohta kõrge vanuseni, umbes 70-aastaseks, ja oli poliitiliselt aktiivne kuni oma elu lõpuni. Veel kolm kuud enne oma surma, 16. augustil 1170 osales ta Havelbergi toomkiriku sissepühitsemisel. Ta suri 18. novembril 1170 arvatavasti Stendalis ja maeti Ballenstedtis.

Tema pojal Ottol õnnestus see, mis Albrechtil korda ei läinud: ta sai Heinrich Lõvi järel Saksimaa hertsogiks.

Albrecht abiellus 1124 Sophie von Winzenburgiga, kes suri 25. märtsil 1160. Nad said kümme last:

1. Otto (1127–1184)
2. Hermann (1130–1176)
3. Siegfried (1132 –1184)
4. Heinrich (1134–1185)
5. Albrecht (1136–1171)
6. Dietrich (1138–1183)
7. Bernhard (1140–1212) Saksa vürst, Anhalti ja Ballenstedti krahv ning Bernburgi isand, 1180–1212 ka Saksimaa hertsog Bernhard III
8. Hedwig (1140–1203)
9. Adelheid (suri 1162)
10. Gertrud ^[1]

• Albrecht Karu orden