Alajaam

Alajaam on elektrivõrgu paigaldis, mis on ette nähtud pinge muundamiseks (trafoalajaamad) või voolu liigi muundamiseks (alaldusalajaamad ja inverteralajaamad alalisvooluedastuse korral).

Trafoalajaamad on enamasti pinget madaldavad. Nende põhiosad on

• ülempingejaotla, millesse siseneb ülempingeliin (kõrgepingeline liin);
• pinget madaldav trafo (nimetatakse jõutrafoks, ka võimsustrafoks);
• alampingejaotla, millest väljuvad alampingeliinid (need võivad olla kõrgepingelised ja/või madalpingelised).

Kui alampinge poolelt toidetakse ainult asula või selle piirkonna madalpingevõrku, nimetatakse alajaama trafopunktiks.

Eristatakse välis- ja sisealajaamu vastavalt sellele, kas alajaama osad paiknevad vabas õhus või hoones.^[1]

Nii kõrge- kui ka madalpingejaotla on jagatud vastavalt trafode arvule sektsioonideks, mis võivad olla pidevalt kokku ühendatud, kuid võivad olla ka eraldatud ja lülitatakse kokku ainult vajaduse korral (nt ühe trafo väljalülitamisel). Sektsiooni iga liini ja trafo ahelas nähakse ette lülitus- ja kaitseaparaadid, mis koondatakse teistest ahelatest eraldatult nn lahtrisse. Lahtrid ühendatakse omavahel kogumislattidega. Kõrgepingejaotla lahtri koosseisu kuuluvate lülitus- ja kaitseadmete hulgas on tähtsaimal kohal võimsuslüliti, mille abil peab saama liini või trafot sisse ja välja lülitada ja mis peab olema võimeline ka rikete korral tekkida võivat lühisvoolu töökindlalt katkestama. Väljalülitamisel tekkivat elektrikaart kustutatakse võimsuslülitis, olenevalt selle ehitusest õlis, suruõhujoas, vaakumis, elegaasis (väävelheksafl uoriidis SF6). Vastavalt sellele eristatakse õli-, õhk-, vaakum ja elegaas-võimsuslüliteid. On ka mõningaid muid, harvemini esinevaid lülitite ehitusviise. Võimsuslüliteid juhitakse nüüdisajal enamasti mikroprotsessorsüsteemi abil, mille kaudu saab edastada tahtlikke käsklusi ja mis töötleb elektriahelaist saadavat informatsiooni ning käivitab tarbe korral vastava automaatse lülitustoimingu. Ühtlasi annab see juhtimiskeskusele infot lüliti seisundi ning sooritatud lülitustoimingute kohta koos vajalike mõõteandmetega. ^[1]

Varem põhines võimsuslülitite automaatjuhtimine mitmesugustel elektromagnetilistel ja muudel releedel. Olemasolevates vanemates paigaldistes on neid praegugi kasutusel. Võimsuslüliti ülevaatuseks või remondiks on seda vaja lahtri muudest, pinge all olevatest osadest töökindlalt lahutada. Selleks kasutatakse tavaliselt lahklüliteid, mille sisse- ja väljalülitamine tohib toimuda üksnes vooluvabas olekus (võimsuslüliti väljalülitatud seisundis). Ühtlasi peavad nad tagama inimeste ohutuse (kaitselahutuse), mistõttu lahklüliti ajam on väljalülitatud seisundis enamasti lukustatav. Kogumislattidepoolset lahklülitit nimetatakse latilahklülitiks, liinipoolset aga liinilahklülitiks. Kui liini pingestumine muudest allikatest on täiesti välistatud, võib liinilahklüliti ära jääda. ^[1]

Pingel kuni umbes 20 kV võib lahtri ehitus olla selline, et võimsuslüliti paikneb väljatõmmataval vankril. Sel juhtumil asendavad lahklüliteid kõrgepingelised pistikühendused, mille üks pool paikneb vankril, teine pool aga lahtri kohtkindlal osal. Mõnes lihtsamas paigaldises saab lühisvoolude lahutamiseks kasutada võimsuslüliti asemel kõrgepingelisi sulavkaitsmeid. Sel juhul toimuvad lülitustoimingud koormuslülitite abil, mille kaarekustutusseadis on lihtsam ja väiksema lahutusvõimega kui võimsuslülititel. Madalpingejaotlate lahtrites nähakse lühisvoolude katkestamiseks ette kaitselülitid või sulavkaitsmed, mis võivad olla paigutatud kohtkindlalt või väljatõmmatavatel tarinditel. Kui madalpingelist kaitse-, vinnak- vm lülitit saab kasutada kaitselahutuseks (turvalülitina), nähakse väljalülitatud seisundis tavaliselt ette selle käepideme lukustamise võimalus. Välispaigalduseks ettenähtavad trafod on enamasti õlitäitega. Et trafo lekke korral vältida pinnase saastumist õliga, nähakse trafo all ette õlikogumisvann või õli juhtimine alajaama ühtsesse õlikogumissüsteemi. Sama kehtib ka õlitäitega trafode paigaldamisel siseruumidesse. Sisepaigaldusel võidakse aga kasutada õlivabasid (kuivi) trafosid, mis selliseid meetmeid ei nõua ja mida seetõttu saab vajaduse korral paigutada ka nt tootmisruumidesse ja hoonete ülemistele korrustele. ^[1]