Akrüülkiud

Akrüülkiud on sünteeskiud, mida valmistatakse polüakrüülnitriilist^[1]. See on polümeerne ühend, mis koosneb ligi 1900 akrüülnitriili monomeerist ning mille molekulmass on ligi 100 000.

1930. aastatel uuriti polüakrüülnitriili kasutamist sünteeskiudude toorainena ja 1941. aastal sünteesis DuPont Co esimese akrüülkiu, mille patenteeris kaubamärginimetuse Orlon all. 1942. aastal toimus polüakrüülnitriilkiu katseketrus, kuid suures kogustes ei toodetud akrüülkiudu enne 1950. aastaid. 1950. aastal tõi The Du Pont Corporation turule villasarnase akrüüli tänapäevasele tuttaval kujul.^[2]

Akrüülkiud kuulub enim modifitseeritud kiudude hulka. Definitsiooni kohaselt on akrüülkiuga tegemist siis, kui see sisaldab vähemalt 85% akrüülnitriili monomeere. Kui sisaldus on väiksem, vähimalt 35%, nimetatakse kiudu modifitseeritud akrüüliks ehk modakrüüliks^[1].

2006. aastal olid suurimad akrüülkiutootjad Hiina, Lääne-Euroopa ja Türgi.^[2]

Akrüülkiu staapelkiu pikkus on 25–150 millimeetrit. Kiu niiskussisaldus on väike ja see elektriseerub kergesti.

Akrüülkiud kuulub kergete kiudude hulka, meenutab katsumisel villa ja akrüülkiust tooted on soojad, pehmed, kerged ning vähekortsuvad. Akrüüllõngast tooteid pole üldiselt vaja triikida.

Akrüüllõnga ja sellest valmistatud esemeid iseloomustab suurepärane vastupidavus päikesevalguse, hallituse, mikroorganismide ja kõdunemise suhtes. Riidekoi vastsed akrüülkiudu ei söö, küll võivad nad aga süüa akrüül- ja villakiust segalõnga.

Erinevalt naturaalsest villast on akrüülkiud tundlik kuumuse suhtes, akrüülkiust ese süttib kergesti ja põleb suure leegiga.^[2]

Akrüülkiudu segatakse peamiselt lambavilla, mohääri, kašmiiri või puuvillkiuga. Püksiriide, vabaajarõivaste ja laste ülerõivaste kangaste jaoks segatakse akrüüli ka muude sünteeskiududega.

Väga palju toodetakse akrüülkiust trikotaažtooteid, näiteks dresse, silmkoes kampsuneid jm. Akrüülkiust tehakse ka parukaid.

Materjal on kergesti hooldatav, kuid ei talu trummelkuivatust ning kudumeid ei tohi kuumniiskelt töödelda, st aurutada.^[2]

Plymouthi ülikooli juures tegutsev uurimisrühm analüüsis 2010. aastatel 12 kuu jooksul, kuidas käituvad koduste majapidamiste pesumasinais erinevad sünteeskiud erinevatel temperatuuridel ning erinevaid pesuaineid kasutades ja kui palju tekib selle juures mikroplasti. Tulemused olid jahmatavad: iga pesutsükliga võib sünteeskiust esemetest vette jääda enam kui 700 000 mikroskoopilist plastiosakest. Mikroplastiosakesed majapidamiste reovees läbivad osaliselt veepuhastusjaamade filtrid ning jõuavad jõgedesse ning maailmamerre.

Akrüülkiud oli kõige suurem mikroplasti tekitaja: akrüülkiust esemete pesu võis anda kuni 730 000 mikroplastiosakest pesukorra kohta, viis korda enam kui polüestri-puuvilla segakiud ja umbes poolteist korda enam kui polüesterkiust esemete pesemine.^[3]

Sünteetilised kiud (2)