Adelbert von Chamisso

Adelbert von Chamisso (ka Ludolf Karl Adalbert von Chamisso, sündinud Louis Charles Adélaïde de Chamissot; 30. jaanuar 1781 Champagne, Prantsusmaa – 21. august 1838 Berliin) oli prantsuse päritolu saksa botaanik, romantismiaegne novellist ja luuletaja.

Vanast aadlisuguvõsast pärit Chamisso oli Prantsuse revolutsiooni aastail sunnitud emigreeruma Saksamaale. Hiljemgi elas ta aastaid Saksamaal ja Šveitsis, kuuludes Madame de Staëli ringkonda.

Chamisso tuntuim teos on "Peter Schlemihl": lugu mehest, kes müüs maha oma varju. Tema luuleloomingu üks tuntumaid osi on tsükkel "Frauenliebe und -leben" (1830), millele on kirjutanud muusikat Robert Schumann, Carl Loewe ja Franz Paul Lachner,

1815–1818 osales ta loodusteadlasena Otto von Kotzebue juhitud ümbermaailmareisil prikil "Rjurik", kus töötas koos Eestist pärit laevaarsti Johann Friedrich Eschscholtziga.^[1] Tema 1821. aastal ilmunud reisikiri annab ülevaate ekspeditsioonist Vaikse ookeani ja Beringi mere piirkonnas. Reisil leidis Chamisso nüüdse San Francisco lahe kandis mitmeid uusi taimeliike, millest mõned nimetas ta Eschscholtzi järgi, näiteks Eschscholzia californica (läänemaguna). Eschscholtz omakorda nimetas mõned taimed Chamisso auks, nende seas perekond Camissonia.

Pärast reisilt naasmist 1818. aastal nimetati Chamisso Berliini botaanikaaia juhiks ning valiti Teaduste Akadeemiasse. 1819. aastal abiellus ta oma sõbra Julius Eduard Hitzigi kasutütre Antonie Piastega (1800–1837). Tõrjumaks Kotzebue süüdistusi, avaldas ta 1827. aastal oma reisimärkmed ning ümbermaailmareisi üksikasjaliku kirjelduse.

Chamisso nimelühend botaanilises nomenklatuuris on Cham.

• Tiiu Speek "Botaanikud Chamisso ja Eschscholtz Californias" Akadeemia 5/2012, lk 835-879