Anthony Giddens

Anthony Giddens, parun Giddens (sündinud 8. jaanuaril 1938 Londonis) on briti sotsioloog, keda tuntakse ta strukturatsiooniteooria ja kaasaegsete ühiskondade holistilise käsitluse poolest.

Ta on olnud viljakas autor ja avaldanud viimastel aastakümnetel keskmiselt vähemalt ühe raamatu aastas. Ta on üks tsiteeritumaid humanitaarteadlasi: 2007. aastal oli Giddens tsiteeritavuselt Michel Foucault', Pierre Bourdieu, Jacques Derrida ja Albert Bandura järel viiendal kohal.^[1]

Giddensi akadeemilise karjääri võib jagada kolme perioodi.

Kõigepealt pakkus ta klassikuid kriitiliselt ümber tõlgendades välja uue nägemuse sotsioloogia olemusest. Tähtsamad teosed sellest perioodist olid näiteks "Capitalism and Modern Social Theory" (1971) ja "New Rules of Sociological Method" (1976).

Teises etapis arendas Giddens välja strukturatsiooniteooria, mis vaatleb agentsuse ja struktuuri vahekorda pidamata neist kumbagi teise suhtes ülemuslikuks. Sellel perioodil kirjutatud olulisemad teosed nagu "Central Problems in Social Theory" (1979) ja "The Constitution of Society" (1984) tõid talle sotsioloogide hulgas rahvusvahelise tuntuse.

Kõige hilisemas perioodis on Giddensi tähelepanu all modernsus, globaliseerumine ja poliitika. Eriliselt huvitab teda modernsuse mõju ühiskondlikule ja isiklikule elule. Raamatutes "Consequences of Modernity" (1990), "Modernity and Self-Identity" (1991), "The Transformation of Intimacy" (1992), "Beyond Left and Right" (1994) ja "The Third Way: The Renewal of Social Democracy" (1998) on ta kritiseerinud postmodernsust ja vaadelnud uut "utoopilisrealistlikku"^[2] kolmandat teed poliitikas.

1997–2003 oli Giddens Londoni Majanduskooli direktor ja pärast seda emeriitprofessor.

Giddens sündis Londonis ja kasvas üles madalama keskklassi peres.^[3] Enne teda polnud ükski ta pereliige ülikoolis õppinud. Giddens sai 1959. aastal Hulli Ülikoolist sotsioloogia ja psühholoogia ühendatud õppekaval bakalaureusekraadi, millele järgnesid magistrikraad Londoni Majanduskoolist ja hiljem doktorikraadi Cambridge'i Ülikoolist. 1961. aastal hakkas ta Leicesteri ülikoolis sotsiaalpsühholoogia loenguid pidama. Seal kohtas ta Norbert Eliast ja hakkas välja töötama omaenda teoreetilisi seisukohti. 1969. aastal asus ta tööle Cambridge'i Ülikoolis. 1987. aastal jõudis ta seal täisprofessori kohani. Ta on kirjastuse Polity Press kaasasutaja. 1997–2003 töötas ta Londoni Majanduskooli direktorina ja nõustas ka peaminister Tony Blairi. Giddensi "kolmanda tee" lähenemine oli Blairi poliitiliseks juhtmõtteks. Giddens on osalenud Suurbritannia poliitilistes debattides ja toetanud seejuures vasaktsentristlikku Leiboristlikku Parteid. Juunis 2004 anti talle aadliseisus ja ta on parlamendi lordide koja leiboristist liige. Giddensil on aukraade paljudest ülikoolidest.

Giddens on kirjutanud üle 34 raamatu ja 200 artikli, essee ja arvustuse. Ta on kirjutanud enamikust ühiskonnateaduse jaoks olulistest arengutest, kuid on hoidunud metodoloogiast kirjutamisest. Ta kirjutised varieeruvad abstraktsete metateoreetiliste probleemide lahkamisest üliõpilaste jaoks mõeldud praktiliste õpikuteni. Giddensi lähenemine on interdistsiplinaarne. Ta on avaldanud mõtteid nii sotsioloogia, antropoloogia, arheoloogia, psühholoogia, filosoofia, ajaloo, keeleteaduse, majanduse, sotsiaaltöö kui ka politoloogia teemadel.

Enne 1976. aastat tegeles Giddens oma kirjatöödes põhiliselt kirjanike, koolkondade ja traditsioonide arvustamisega. Giddens astus vastu tol ajal domineerinud strukturaalsele funktsionalismile ning kritiseeris ka evolutsionismi ja ajaloolist materialismi. Raamatus "Capitalism and Modern Social Theory" (1971) uuris ta Max Weberi, Émile Durkheimi ja Karl Marxi töid ning leidis, et hoolimata erinevustest huvitas kõiki kolme kapitalismi ja ühiskonna vahelise suhte kirjeldamine. Giddens rõhutas võimu, modernsuse ja institutsioonide sotsiaalset konstrueeritust ja pakkus sotsioloogia definitsiooniks: "viimase kahe-kolme sajandi jooksul toimunud industriaalse transformatsiooni poolt ellu kutsutud sotsiaalsete institutsioonide uurimine".

Raamatus "New Rules of Sociological Method" (1976), mille pealkiri viitab Durkheimi 1895. aasta teosele "Rules of the Sociological Method", seletas Giddens, "kuidas sotsioloogiat tuleks teha", ja vaatles lõhet ühiskonna uurimisel makrotasandi (suur pilt) eelistajate ja mikrotasandi (indiviidide kogemused) eelistajate vahel. Ta märkis, et Durkheimist alguse saanud funktsionalistlik lähenemine kohtles ühiskonda kui omaette seisvat ja üksikisikutele taandamatut reaalsust, ning lükkas tagasi Durkheimi sotsioloogilise positivismi paradigma, mis jättis ühiskonna toimimise ennustamisel kõrvale üksikisikute mõistetavad tähendused.^[4] Giddensi sõnul toodavad ja taastoodavad inimesed oma tegevusega ühiskondlikku struktuuri ja seni kuni nad ühiskonna taastootmist jätkavad, on ühiskonnal nende loodud kuju, mis neid omakorda ka mõjutab. Giddens vastandas Durkeimi lähenemisele Weberi interpretatiivse sotsioloogia, mis üritab mõista üksikisikute agentsust ja motiive. Giddensi lähenemine on Weberile lähemal kui Durkheimile, kuid oma töös lükkab ta mõlema lähenemised kõrvale öeldes, et kuigi ühiskond ei ole kollektiivne reaalsus, ei peaks ka üksikisik analüüsi keskne ühik olema.^[4]

Pigem kasutab Giddens agentsuse olulisuse rõhutamisel (interpretatiivsest sotsioloogiast pärinevat) hermeneutika traditsiooni loogikat. Ta väidab, et inimesed kui sotsiaalsed tegutsejad on alati teatud piirini teadlikud sellest, mida nad teevad. Ühiskondlik kord on seega planeeritud sotsiaalsete tegevuste tulemus, mitte ei teki automaatse evolutsiooni teel. Erinevalt loodusteadlastest peavad sotsioloogid tõlgendama sotsiaalset maailma, mida selles maailmas elavad tegutsejad juba tõlgendavad. Giddens viitab "struktuuri duaalsusele" (duality of structure) ehk sellele, et uurimisalusel sotsiaalsel praktikal on nii struktuuri kui agentsuse komponent. Keskkonna struktuur ühelt poolt piirab indiviidi käitumist, kuid teisalt teeb selle võimalikuks. Samuti osutab Giddens teatud sotsiaalse tsükli olemasolule: kord tekkinud sotsioloogilised mõisted imbuvad tagasi tavamaailma ja muudavad inimeste mõtlemist. Kuna sotsiaalsed tegutsejad on refleksiivsed ning jälgivad käimasolevate toimingute kulgu ja struktuuri tingimusi, kohandavad nad oma tegusid vastavalt oma üha arenevatele arusaamadele. Selle tulemusel muudavad ühiskonda seletavad sotsiaalteaduslikud teadmised inimeste tegevusi. Giddens nimetab seda kahekihilist interpretatiivset-dialektilist suhet ühiskonda puudutavate teadmiste ning inimeste praktikate vahel "topelt hermeneutikaks" (double hermeneutics).

Giddens rõhutas ka võimu olulisust. Võimu (ehk inimeste transformatiivset suutlikkust muuta sotsiaalset ja materiaalset maailma) mõjutavad nii teadmised kui aegruum.^[5] Giddens kirjutas raamatus "New Rules..." näiteks järgmist.^[6]

• Sotsioloogia ei tegele "etteantud" objektide universumiga. Sotsioloogia uuritavat universumit produtseerivad subjektide aktiivsed tegevused.
• Ühiskonna tootmist ja taastootmist tuleb seega käsitleda selle liikmete oskusliku sooritusena.
• Inimagentsuse valdkond on piiratud. Indiviidid produtseerivad ühiskonda, kuid nad teevad seda ajalooliselt paigutatud tegutsejatena ega ole ise tegutsemistingimusi valinud.
• Struktuure ei tule mõista mitte kui vaid inimtegevuse kitsendusi – nad on samas ka võimaldajad.
• Strukturatsiooni protsessid sisaldavad tähenduste, normide ja võimu koosmõju.
• Sotsioloogist vaatleja komponeerib ühiskonna kui 'uurimisteema' toetudes oma ühiskonnaalastele teadmistele.
• Vaatleja peab mingi eluvormi kohta käivate iseloomustuste genereerimiseks sellesse eluvormi täielikult sisse elama.
• Seega järgivad sotsioloogilised mõisted topelt hermeneutikat.
• Kokkuvõttes on sotsioloogilise analüüsi olulisimad ülesanded: 1) elu erinevate vormide hermeneutiline seletamine ja vahendamine sotsiaalteaduste deskriptiivsetes metakeeltes; 2) ühiskonna (kui inimtegevuse saavutuse) tootmise ja taastootmise seletamine.

Giddensi strukturatsiooniteooria küsib, kas sotsiaalse reaalsuse kujundajaks on üksikinimesed või ühiskondlikud jõud. Ta väldib äärmuslikke seisukohti ja väidab, et vaatamata inimeste piiratud teadmistele, ja sellele, et inimesed ei ole täiesti vabad oma tegusid valima, on nende agentsus siiski see, mis taastoodab sotsiaalset struktuuri ja viib ühiskondlike muutusteni. Giddensi sõnul on struktuuri ja tegutsemise vaheline seos sotsiaalse teooria fundamentaalne osa. Struktuur ja agentsus moodustavad duaalsuse, mida ei ole võimalik teineteisest eraldiolevana ette kujutada. Väljend "struktuuri duaalsus" osutab, et inimesed moodustavad ühiskonna, kuid samal ajal seab ühiskond nende tegevusele raamid. Tegutsemist ja struktuuri ei saa teineteisest lahus analüüsida – struktuure luuakse, hoitakse alal ja muudetakse läbi tegutsemise ning struktuurist tulenev taust annab omakorda tegudele tähendusliku vormi. Kausaalsus on mõlemapoolne, nii et ei ole võimalik otsustada kumb kumba muudab.

Struktuurid koosnevad reeglitest ja ressurssidest: reeglid piiravad tegutsemist, ressursid võimaldavad seda. Lisaks eristab Giddens süsteeme ja struktuure. Süsteemidel on struktuuri omadusi, kuid nad ei ole sellegipoolest ise struktuurid. Protsessi, mille käigus struktuurid (taas)toodavad süsteeme, nimetatakse strukturatsiooniks. Süsteemid tähendavad Giddensi jaoks "inimagentide paigutatud tegevusi" ja "sotsiaalsete suhete mustreid aegruumis" ("The Constitution of Society")^[7]. Struktuurid on "reeglid ja ressursid, millele inimtegutsejad ühiskondlikke süsteeme taastootvates praktikates tuginevad" ("Politics, Sociology and Social Theory").^[8] Struktuuris kuju võtnud suhted võivad eksisteerida "aja ja koha väliselt", sõltumatuna kontekstist, milles nad loodi. Näiteks võib tuua õpilase ja õpetaja suhte: kui nad mingis teises kontekstis (nt tänaval) kokku satuvad, jääb nendevaheline hierarhia endiselt püsima.

Struktuur võib tegutsemist piirata, kuid teisalt pakub struktuur tegutsemist võimaldavat tähendusraamistikku. Kui keele struktuuri peale mõelda, siis seda esindavad süntaksireeglid, mis välistavad teatud sõnadekombinatsioonid.^[4] Kuid samas annab struktuur ka reeglid, mis lasevad uutel toimingutel sündida ja võimaldavad meil uusi tähenduslikke lauseid moodustada. Giddensi kohaselt on struktuurid (traditsioonid, institutsioonid, moraalinormid, ootused ja muud ühiskondlikult etableerunud tegutsemisviisid) üldiselt suhteliselt stabiilsed, kuid neid saab ka muuta, eriti läbi tegevuse ettekavatsematute tagajärgede, kui inimesed hakkavad neid ignoreerima, asendama või teistmoodi taastootma.

Seega tegutsevad inimesed vastavalt oma kultuuris levinud ning sotsialiseerumise ja kogemuste kaudu õpitud ühiskondlikele reeglitele. Ühiskonnaliikmetevahelises suhtluses kasutatavad reeglid ja ressursid ei ole determineeritud, vaid teadlikud tegutsejad (kelle teadlikkus võib piirduda mingil kindlal ajahetkel sooritatava tegevuse kohta käivate üksikasjadega) kohaldavad neid refleksiivselt. See tähendab, et tegevuse tulemus ei ole täiel määral ennustatav.

Strukturatsiooniteooria tuleb kasuks mikro- ja makroteemade sünteesimisel.

Kui mikrotasandil (üksikisiku identiteedi ja sisemise enesetunnetuse tasandil) perekonna näidet vaadelda, siis oleme üha vabamad valima oma partnereid, ja seda, kuidas nendega suhelda. See loob uusi võimalusi aga samas ka rohkem tööd, kuna suhtest saab refleksiivne projekt, mida tuleb tõlgendada ja alal hoida. Siiski ei saa seda mikrotasandi muutust seletada vaid individuaalset tasandit käsitledes – inimesed ei otsustanud lihtsalt spontaanselt oma eluviise muuta. Samuti ei saa me oletada, et ühiskondlikud institutsioonid või riik neid oma elu muutma sundisid.

Kui makrotasandil (riigi ja rahvusvaheliste kapitalistlike korporatsioonide taoliste ühiskondlike organisatsioonide tasandil) globaliseerumise üle mõtiskleda, siis üleilmastumine pakub küll tohutult uusi investeerimis- ja arenguvõimalusi, kuid samas võivad kriisid – nagu Aasia finantskriis – laieneda välja kohast, kus nad alguse said ja mõjutada kogu maailma. Globaliseerumine mõjutab otseselt ka üksikisikuid.^[4]

Selliste teemade põhjalik seletamine peaks asuma kusagil mikro- ja makrojõudude võrgustikus ja neid ei tohiks käsitleda üksteisest lahus seisvatena.

Illustreerimaks mikro-makro suhet, vaatleb Giddens, kuidas on muutunud arenenud maade inimeste suhtumine abielusse.^[9] Ta väidab, et toimunud muutuste seletamine vaid mikrotasandi või makrotasandi kaudu viib põhjuste-tagajärgede ringpõhjenduseni. Ühiskondlikud suhted ja nähtav seksuaalsus (mikrotasandi muutus) on seotud religiooni rolli vähenemise ja ratsionaalsuse kasvuga (makrotasandi muutus), kuid ka abielu ja seksuaalsust puudutavate seadusemuudatustega (makro), mille on esile kutsunud inimeste igapäevaelu praktikad ja muutuvad hoiakud (mikro). Praktikaid ja hoiakuid võivad omakorda mõjutada ühiskondlikud liikumised (nt feminism ja egalitarism) – makrotasandi nähtused, kuid need liikumised kasvavad tavaliselt välja tavaelulisest rahulolematusest, mis on mikrotasandi nähtus.^[4]

Üha enam on kõige sellega seotud ka massimeedia, mille kaudu inimesed saavad informatsiooni. Meedia on kaasaegse refleksiivsuse jaoks keskse tähtsusega ja mitte ainult ei peegelda sotsiaalset maailma, vaid ka aktiivselt vormib seda.^[4]

Giddens on uurinud ka romantilise armastuse esilekerkimist. Ta seob seda "endakohase narratiivi" (narrative of the self) tüüpi eneseidentiteedi tõusuga (self-identity): "Romantiline armastus tõi indiviidi ellu mõtte narratiivist" ("The Transformation of Intimacy").^[10] Kuigi seksuaalsuhete ajalugu näitab, et kirg ja seksuaalsuhted ei ole vaid kaasaegne nähtus, võib romantilise armastuse diskursuse algusajana näha 18. sajandi lõppu. Romantism, 18–19. sajandi Euroopa makrotasandi kultuuriline liikumine, tõi kaasa romaani, varase massimeedia vormi, tekkimise. Lugemisoskuse levik ja romaanide kasvav populaarsus mõjutasid inimeste elustiili. Armastusromaanides vohasid lood mikrotasandi ideaalsetest romantilistest elunarratiividest ja nii sai romantiline armastus abielusuhtes omale tähtsa ja tunnustatud koha.

Ka intiimsus on muutunud. Giddensi järgi on intiimsuhted "demokratiseerunud", nii et (isegi abielusisesel) partneritevahelisel sidemel on vähe pistmist väliste seaduste, regulatsioonide või ühiskondlike ootustega, vaid see põhineb kahe inimese sisemisel teineteise mõistmisel – see on usalduslik side, mis rajaneb emotsionaalsel suhtlusel. Kui selline side enam ei toimi, siis võib kaasaegses ühiskonnas suhte lõpetada. Seega on meil "igapäevases elus emotsioonide demokraatia" ("Runaway World" (1999)).^[11]

Niisiis järeldab Giddens, et igasugune ühiskondlik muutumine saab alguse mikro- ja makrotasandi jõudude koostoimest.

Giddensi sõnul on posttraditsionaalses ühiskonnas eneseidentiteet refleksiivne. Kunagi varem ei ole meil olnud juurdepääsu nii suurele hulgale informatsioonile, mis lubab meil oma tegude põhjuste ja tagajärgede üle reflekteerida. Samas seisame kohakuti ohtudega, mis tulenevad meie tegude ettekavatsematutest tagajärgedest või ekspertide teadmistele tuginemisest. Me loome, peame ülal ja revideerime biograafiliste narratiivide, ühiskondlike rollide ja eluviiside kogumit – lugu sellest, kes me oleme, ja kuidas me oleme jõudnud sinna, kus me hetkel oleme. Me oleme üha vabamad valima seda, mida me teha tahame ja kes me olla tahame (kuigi Giddens on seisukohal, et jõukus annab juurdepääsu rohkematele valikutele). Suurenenud valikuvõimalus võib olla vabastav aga võib ka probleeme tekitada. Ühelt poolt kasvab tõenäosus, et inimene tegeleb eneseteostusega, kuid teisalt võtab võimalike valikuvariantide analüüsimine ja üha enam teadvustatavate riskide minimeerimine aega ning tekitab emotsionaalset stressi. Kui varasemates, traditsioonilistes ühiskondades oleks narratiiv ja ühiskondlik roll meile ette antud, siis posttraditsioonilises ühiskonnas sunnitakse meid tavaliselt oma narratiiv endale ise looma. Giddens on seda väljendanud järgnevalt ("Modernity and Self-Identity", 70): "Mida teha? Kuidas käituda? Kes olla? Need on kesksed küsimused kõigi jaoks, kes elavad hilismodernsuse tingimustes – ja ka küsimused, millele me kõik ühel või teisel tasandil vastame, kas siis diskursiivselt või läbi igapäevase ühiskonnas tegutsemise".^[11]

Giddensi hiljutisem töö on tegelenud ühiskondlikele institutsioonidele erinevatel ajaloohetkedel iseloomulike joonte uurimisega. Giddens leiab, et praeguse ühiskonna puhul ei ole tegemist "postmodernse ajastuga", vaid "radikaliseerunud modernsuse ajastuga" (see sarnaneb Zygmunt Baumani vedela modernsuse mõistega). Giddens eristab modernsuse-eelset (pre-modern), modernset ja hilismodernset/kõrgmodernset (late modern / high modern society) ühiskonda ega eita fakti, et aset on leidnud olulised muutused. Ta suhtub neisse muutustesse neutraalselt, öeldes, et need pakuvad nii ennenägematuid võimalusi kui ka senitundmatuid ohte. Ta rõhutab, et me ei ole tegelikult modernsusest edasi jõudnud. Elame praegu arenenud, detraditsionaliseerunud, radikaliseerunud hilismodernsuses. Nähtused, mida on iseloomustatud kui 'postmodernseid', on Giddensi jaoks vaid arenenud modernsuse kõige äärmuslikumad näited.^[4] Koos Ulrich Becki ja Scott Lashiga kasutab ta refleksiivse moderniseerumise (reflexive modernisation) mõistet, mis kirjeldab 'teise modernsusega' seostatavaid protsesse – see vastandub iseenda varasemale versioonile selle asemel, et vastanduda traditsioonilisusele, ja seab ohtu omaenda loodud institutsioonid (nt rahvusriik, poliitilised parteid või tuumperekond).

Giddens keskendub traditsioonilise (modernsuse-eelse) kultuuri ja posttraditsionaalse (modernse) kultuuri vahelisele kontrastile. Traditsioonilistes ühiskondades ei pea individuaalsete tegude üle väga ulatuslikult juurdlema kuna saadaolevad valikud on juba ette ära otsustatud (tavade, traditsioonide jms poolt).^[4] Seevastu posttraditsionaalse ühiskonna inimesi (tegutsejaid, agente) huvitavad varasemate põlvkondade loodud pretsedendid palju vähem, ja neil on seaduste ja avaliku arvamuse paindlikkuse tõttu rohkem valikuvõimalusi. See tähendab aga, et iga individuaalse teo üle tuleb enne tegutsemist pikemalt juurelda. Giddensit lummab see, et kaasaegne ühiskond on refleksiivsem ja teadlikum, ja ta toob refleksiivsuse kohta näiteid erinevatelt elualadelt, valitsemiseprotsessidest intiimsuheteni. Ta võtab erilise vaatluse alla kolm valdkonda: identiteedi, intiimsuse ja poliitilised institutsioonid.^[4]

Giddensi järgi on modernsuse kõige iseloomulikumaks tunnuseks see, et oleme ajast ja ruumist lahtiseotud. Modernsuse-eelsetes ühiskondades oli ruumiks ala, kus inimene ringi liikus, ja aeg oli kogemus, mida inimene liikudes koges. Seevastu modernsetes ühiskondades ei piira sotsiaalset ruumi enam piirid, mille sees inimene ringi liigub. Nüüd võib inimene ette kujutada, milline mõni teine ruum välja näeb, isegi kui ta ei ole seal kunagi viibinud. Giddens räägib siinkohal virtuaalsest ruumist ja virtuaalsest ajast.

Teine modernsuse jaoks oluline omadus peitub teadmistes. Modernsuse-eelsetes ühiskondades omasid teadmisi kogukonna vanimad liikmed: nad olid ajas ja ruumis kindlaksmääratavad. Modernsetes ühiskondades toetume ekspertsüsteemidele. Need ei viibi ajas ja kohas kohal, kuid sellegipoolest peame neid usaldama. Isegi kui me neid usaldame, teame, et midagi võib valesti minna: peame alati riskiks valmis olema. Riskid peituvad ka meie kasutatavates ja piiranguid vahenditeks muundavates tehnoloogiates. Selle tulemusel on kaasaegsetele ühiskondadele iseloomulik pidev kõrgendatud ebakindluse tunne. Selles kontekstis kasutab Giddens juhitamatu läbi ruumi liikuva juggernauti ehk massiivse purustava jõu kujundit. Modernsus ise on nagu läbi ruumi liikuv kontrollimatu juggernaut. Hoolimata inimkonna katsetest seda juhtida, ei suuda modernsed institutsioonid hävitava ja peatamatu juggernauti trajektoori kunagi mõjutada. Samas saaks ebakindlust hallata, kui ekspertsüsteemid uuesti meile harjumuspäraste struktuuride osaks muuta.

Veel üks modernsuse omadus on kõrgendatud refleksiivsus nii indiviidide kui ka institutsioonide tasandil. Modernsetes institutsioonides on alati komponent, mis uurib neid institutsioone endeid eesmärgiga suurendada nende efektiivsust. See kõrgendatud refleksiivsus sai võimalikuks kui keel muutus modernsuse-eelsest ühiskonnast modernsesse ühiskonda üleminemise käigus üha abstraktsemaks ja institutsionaliseeruti ülikoolides. Selles kontekstis räägib Giddens "topelt hermeneutikast", mille kohaselt on igal teol kaks tõlgendust. Üks pärineb tegutsejalt endalt, teine uurijalt, kes üritab anda vaatlusalustele tegudele tähendust. Kuid tegutseja võib teada saada, kuidas uurija on tema tegutsemist tõlgendanud ja sellest tulenevalt omaenda tõlgendust või tulevast tegutsemist muuta.

Sel põhjusel ei saa ühiskonnateadus Giddensi kohaselt kunagi olla positivistlik teadus: iga kord kui uurija üritab tegude kausaalset järjestust kindlaks määrata, võivad tegutsejad oma edasist tegutsemist muuta. Probleemiks on, et ühiskonnateaduse sees olevad konfliktsed vaatenurgad toovad kaasa inimeste ükskõiksuse. Näiteks kui teadlased ei suuda omavahel kasvuhooneefekti osas kokkuleppele jõuda, siis tõmbuvad inimesed antud teemast eemale, ja eitavad probleemi olemasolu. Seega mida enam teadus laieneb, seda rohkem on kaasaegses ühiskonnas ebakindlust ja juggernaut muutub veelgi juhitamatumaks.

Raamatus "A Contemporary Critique of Historical Materialism" leiab Giddens, et:^[7]

1. Ei ole olemas mingit üleüldist ühiskondliku muutumise mehhanismi, ei mingit universaalset ajaloo mootorit nagu näiteks klassikonflikt.

2. Ei ole olemas universaalseid ühiskondliku arengu staadiume või perioode kuna ühiskondadevahelised süsteemid ja "aegruumi ääred" (eksogeensete muutujate alaline olemasolu) ning samuti inimeste agentsus ja ühiskondadele omane ajaloolisus välistavad need.

3. Ühiskondadel pole muid vajadusi kui indiviidide vajadused. Seega ei saa nende puhul korralikult rakendada mõisteid nagu kohandumine.

4. Ka kapitalismieelsed ühiskonnad jagunevad klassideks, kuid vaid kapitalismi tingimustes valitseb klassiühiskondades endeemne klassivõitluse olukord – poliitilise ja majandusliku sfääri eraldamine, kapital kui vabalt võõrandatav omand, "vaba" tööjõud ning tööjõuturg.

5. Kuigi klassivõitlus on kapitalistliku ühiskonna lahutamatu osa, ei ole teleoloogiat, mis garanteeriks töölisklassi universaalse klassina esilekerkimist.

6. Sotsioloogia eelkõige modernsusele pühendatud uurimisalana tegeleb refleksiivse reaalsusega.

Hilis- ja refleksiivse modernsuse ning nappusejärgse majanduse ajal muutub ka politoloogia. Giddensi järgi võib "elupoliitika" (eneseteostuse poliitika) saada "emantsipatoorsest poliitikast" (ebavõrdsusega tegelev poliitika) nähtavamaks; uued ühiskondlikud liikumised võivad viia suurema ühiskondliku muutuseni kui poliitilised parteid; ja refleksiivne eneseprojekt ning sugudevaheliste ja seksuaalsete suhete muutumine võivad viia "demokraatia demokratiseerumise" kaudu uue Habermasiliku "dialoogilise demokraatia" ajastuni, mil erimeelsuste lahendamine ja praktikate paikapanek toimub diskursiivselt, mitte läbi vägivalla või võimuorganite käskluste.^[7]

Giddens väidab, et vasakpoolsuse ja parempoolsuse mõisted on murenemas – puudub selge alternatiiv kapitalismile ning elustiilivalikud on muutunud olulisemaks kui klassikuuluvus.

Oma uusimates töödes on Giddens liikunud eemale olemasoleva ühiskonnakorralduse kirjeldamiselt ja üritab näidata, kuidas asjad peaksid käima. Raamatus "Beyond Left and Right" (1994) kritiseeris ta turusotsialismi ja konstrueeris kuuepunktilise kava uuenenud radikaalseks poliitikaks. Tuleb:^[7]

1. parandada kahjustada saanud solidaarsus

2. tunnistada elupoliitika kesksust

3. aktsepteerida, et generatiivse poliitika (poliitikavorm, mis soovib võimaldada üksikisikutel ja gruppidel oma eesmärkide nimel ise aktiivselt tegutseda, mitte oodata, et keegi teine nende eest tegutseb)^[12] jaoks on vaja aktiivset usaldust

4. omaks võtta dialoogiline demokraatia

5. heaoluriik ümber mõtestada

6. vägivallale vastu astuda

Raamatus "The Third Way" (1998) õigustab Giddens "radikaalset tsentrit" (radical centre).^[13] Ta pakub seal rohkesti ettepanekuid edendamaks "progressiivset vasaktsentrismi" Briti poliitikas. Giddensi sõnul "peaks kolmanda tee poliitika üleüldine eesmärk olema aidata kodanikul lootsida oma elu läbi meie aja suurte revolutsioonide: globaliseerumise, isikliku elu muutumise ning looduse ja inimese vahelise suhte teisenemise."^[7] Giddens on inimkonna tuleviku suhtes optimistlikult meelestatud: "Ei ole ühtainsat agenti, gruppi või liikumist, mis Marxi proletariaadi kombel suudaks inimkonna lootusi kanda, kuid mitmed poliitikas osalemisvormid annavad põhjust optimismiks".^[7]

Giddens heidab kõrvale ühe kõikehaarava ja kõiki ühendava ideoloogia või poliitilise programmi olemasolu võimalikkuse. Selle asemel toetab ta "väikeste piltide" poole püüdlemist, mille raames inimesed saavad ise otseselt oma kodusele elule, töökohale või kohalikule kogukonnale mõju avaldada. Selles peitub Giddensi jaoks mõttetu utoopilisuse ja kasuliku utoopilise realismi vaheline erinevus. 'Utoopilisuse' all peab Giddens silmas, et tegu on millegi uue ja erakordsega ning 'realism' rõhutab edasiminekut juba olemasolevate ühiskondlike protsesside baasil.^[2] Giddensi tulevikunägemuse keskmes on ühiskonnakesksem, demilitariseeritud ja planeedist hoolivam globaalne maailmakord, mida eri viisidel artikuleerivad rohelised, naiste- ja rahuliikumised ja ka laiem demokraatlik liikumine.^[7]

Giddensi lähenemist on ka kritiseeritud. Näiteks Chantal Mouffe ja Ernesto Laclau, kes seisavad "pluraalse ja radikaalse demokraatia" eest, heidavad Giddensile ette, et ta tahab parempoolsuse ja vasakpoolsuse vahelisi piire hägustades poliitika tsentrisse liigutada ega soovi vastanduda valitsevale hegemooniale^[14] ning Pierre Bourdieu ja Loïc Wacquant nägid Giddensis akadeemikut, kes on üle läinud neoliberalismi poolele ja õigustab ühiskonna 'paindlikumaks' ja 'dünaamilisemaks' muutmist ning riigi rolli vastavalt ärihuvidele ümberkujundamist.^[15]

Aastatel 2006 ja 2007 külastas Giddens nõustamisfirma Monitor Group kutsel kaks korda Liibüat, mille käigus ta kohtus Muammar al-Gaddafiga.^[16] Pärast Liibüa külastusi kirjutas ta meedias mitu Liibüat positiivselt kajastanud artiklit. Ta märkis, et üle kolme tunni väldanud jutuajamine näitas, et Gaddafile meeldis intellektuaalne vestlus, ning et Liibüa liidri poliitiline filosoofia haakus Giddensi 'kolmanda tee' mõtetega.

• 1999 – valiti Venemaa Teaduste Akadeemia välisliikmeks

• Giddens, Anthony (1971) "Capitalism and Modern Social Theory. An Analysis of the writings of Marx, Durkheim and Max Weber". Cambridge : Cambridge University Press.
• Giddens, Anthony (1973) "The Class Structure of the Advanced Societies". London : Hutchinson.
• Giddens, Anthony (1976) "Functionalism: apres la lutte", Social Research, 43, 325–66
• Giddens, Anthony (1976) "New Rules of Sociological Method: a Positive Critique of interpretative Sociologies". London : Hutchinson.
• Giddens, Anthony (1977) "Studies in Social and Political Theory". London : Hutchinson.
• Giddens, Anthony (1978) "Durkheim". London : Fontana Modern Masters.
• Giddens, Anthony (1979) "Central problems in Social Theory : Action, Structure and Contradiction in Social Analysis". London : Macmillan.
• Giddens, Anthony (1981) "A Contemporary Critique of Historical Materialism. Vol. 1. Power, Property and the State". London : Macmillan.
• Giddens, Anthony (1982) "Sociology: a Brief but Critical Introduction". London : Macmillan.
• Giddens, Anthony (1982) "Profiles and Critiques in Social Theory". London : Macmillan.
• Giddens, Anthony & Mackenzie, Gavin (toim.) (1982) "Social Class and the Division of Labour. Essays in Honour of Ilya Neustadt". Cambridge : Cambridge University Press.
• Giddens, Anthony (1984) "The Constitution of Society. Outline of the Theory of Structuration". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1985) "A Contemporary Critique of Historical Materialism. Vol. 2. The Nation State and Violence". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1990) "The Consequences of Modernity". Cambridge: Polity.
• Giddens, Anthony (1991) "Modernity and Self-Identity. Self and Society in the Late Modern Age". Cambridge: Polity.
• Giddens, Anthony (1992) "The Transformation of Intimacy: Sexuality, Love and Eroticism in Modern Societies". Cambridge: Polity.
• Beck, Ulrich & Giddens, Anthony & Lash, Scott (1994) "Reflexive Modernization. Politics, Tradition and Aesthetics in the Modern Social Order". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1994) "Beyond Left and Right – the Future of Radical Politics". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1995) "Politics, Sociology and Social Theory: Encounters with Classical and Contemporary Social Thought". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1996) "In Defence of Sociology". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1996) "Durkheim on Politics and the State". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (1998) "The Third Way. The Renewal of Social Democracy". Cambridge :Polity.
• Giddens, Anthony (1999) "Runaway World: How Globalization is Reshaping Our Lives". London : Profile.
• Hutton, Will & Giddens, Anthony (toim.) (2000) "On The Edge. Living with Global Capitalism". London : Vintage.
• Giddens, Anthony (2000) "The Third Way and Its Critics". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (2000) "Runaway World". London : Routledge.
• Giddens, Anthony (toim.) (2001) "The Global Third Way Debate". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (2002) "Where Now for New Labour?" Cambridge : Polity (publisher).
• Giddens, Anthony (toim.) (2003) "The Progressive Manifesto. New Ideas for the Centre-Left". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (toim.) (2005) "The New Egalitarianism". Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (2006) "Sociology" (5. trükk). Cambridge : Polity.
• Giddens, Anthony (2007) "Europe In The Global Age". Cambridge : Polity
• Giddens, Anthony (2007) "Over to You, Mr Brown – How Labour Can Win Again". Cambridge :Polity.
• Giddens, Anthony (2009) "The Politics of Climate Change". Cambridge : Polity
• Giddens, Anthony (2009) "Sociology" (6. trükk). Cambridge, Policy Network : Polity.
• Giddens, Anthony (2013) "Sociology" (7. trükk). Cambridge : Polity.

• "Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd"; tõlkinud Marika Liivamägi. Tallinn: Mõõdukad, 1999.

• Anthony Giddens: Suurbritannial on mittevalge juht juba lähitulevikus. Intervjueeris Liisa Past. Eesti Päevaleht (2008) 8. nov., lk 3
• Avalik kiri Euroopa tulevikust. Anthony Giddens, Ulrich Beck. Eesti Päevaleht (2005) 30. sept., lk 3
• Milline on sotsiaaldemokraatia tulevik? Anthony Giddens. Sotsiaaldemokraat (2008) nr 129, mai, lk 2
• Nüüd on see küll isiklik. Anthony Giddens. Eesti Päevaleht (2008) 18. märts, lk 3
• Rohkem "võõraid", vähem usaldust?. Anthony Giddens; tõlkinud Liisa Past. Eesti Päevaleht (2008) 25. jaan., lk 3

Novembris 2008 pidas Giddens Tallinna Ülikoolis loengu "What Future for Social Democracy?".

Tsitaadid Vikitsitaatides: Anthony Giddens