Christian Morgenstern

See artikkel räägib luuletajast; kunstniku kohta vaata artiklit Christian Morgenstern (kunstnik)

Christian Otto Josef Wolfgang Morgenstern (6. mai 1871 München, Baieri Kuningriik – 31. märts 1914 Merano, Austria-Ungari) oli saksa luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija. Sai tuntuks oma koomilise lüürikaga, mis on vaid osa tema loomingust.

Morgensterni ema oli Charlotte Morgenstern (sündinud Schertel) ja isa Carl Ernst Morgenstern, kunstnik Christian Morgensterni poeg. Nagu kuulus vanaisa, kelle järgi sai Morgenstern eesnime, olid ka poeedi isa ja ema isa maastikumaalijad. Kirjaniku liignimed Otto ja Josef on pärit kaugematelt sugulastelt, Wolfgang ema austusest Wolfgang Amadeus Mozarti vastu.

1881. aastal suri ta ema tuberkuloosi. Morgenstern nakatus samuti ja kannatas haiguse all kogu elu. Varsti pärast ema surma anti ta kasvatada kunstikaupmehest ristiisa Arnold Otto Meyeri juurde Hamburgi. Aasta hiljem pöördus ta Münchenisse tagasi ja saadeti internaati Landshutis, kus oli sisse seatud kehaline karistus ja tulevane kirjanik koges kiusamist kaasõpilaste poolt.

Kui ta isa abiellus Amélie von Dall'Armiga ja kutsuti 1883. aastal Breslau Kuninglikku Kunstikooli, võttis ta Christiani enda juurde. Poiss asus õppima sealses Maria-Magdalena Gümnaasiumis. Seal kirjutas ta 16-aastaselt kurbmängu "Bulgaaria Aleksander" ja mineraalide kirjelduse "Mineralogia popularis". Kumbki tekst pole säilinud. Lisaks visandas ta "Fausti luule" ja tegeles Arthur Schopenhaueriga. 18-aastaselt tutvus Morgenstern koolis Friedrich Kayssleri ja Fritz Bebloga. Mõlemaga jäi ta kogu eluks sõprussidemetesse.

Sügisel 1889 õppis Morgenstern sõjalises eelkoolis, kuna isa soov oli koolitada poeg ohvitseriks. Poole aasta pärast Morgenstern lahkus koolist ja asus õppima Sorau Gümnaasiumi. Siin algas sõprus Marie Goettlingiga, kes hiljem läks elama Ameerikasse. Koos sõpradega asutas Morgenstern ajakirja Deutscher Geist moto all "Kes tuleb tihti kõige kaugemalt, ei tea, kuhu ta läheb", mida peetakse Oliver Cromwelli tsitaadiks. 1893 koostas ta "Sansara" – humoristliku uuringu. Esimese suvesemestri veetis ta Kayssleriga Münchenis, mille kliima talle aga tuberkuloosi tõttu ei sobinud. Nii läks ta lõpuks Bad Reinerzi kuurorti. Kui ta Breslausse tagasi pöördus, oli tema isa teisest naisest lahku läinud. Järgnes puhkus Soraus. Kuna ta oma õpinguid ei saanud jätkata, olid sõbrad valmis tasuma kuurordi eest Davosis, mille aga isa tagasi lükkas, samuti nagu Dahni pakkumise maksta õpingute eest. Morgenstern otsustas nüüd elada kirjanikuna. Pärast isa kolmandat abielu oli tema side isaga suures osas katkenud.

Aprillis 1894 läks Morgenstern Berliini, kus ta sai lepitust otsiva isa abil töökoha Rahvusgaleriis. Ta tegeles Friedrich Nietzsche ja Paul de Lagardega ning tegi kaastööd ajakirjadele Tägliche Rundschau ja Freie Bühne. Samuti kirjutas ta artikleid ajakirjadele Der Kunstwart ja Der Zuschauer.

Kevadel 1895 ilmus Morgensterni esimene raamat, luuletsükkel "In Phanta’s Schloß". Suvel 1897 tõlkis ta tellimusel prantsuse keelest August Strindbergi autobiograafilised märkmed "Inferno". Oktoobris 1897 kirjutas Morgenstern alla lepingule kirjastusega S. Fischer Verlag, mis sisaldas Henrik Ibseni teoste tõlkimist, kuigi ta norra keelt veel ei osanud. Juba veebruaris 1898 pidi olema "Pidu Solhaugis" tõlgitud. Maist 1898 kuni sügiseni 1899 reisis Morgenstern Norras, peamiselt keele õppimiseks, kusjuures ta kohtus mitu korda Henrik Ibseniga.

1900. aastal järgnes puhkus Davosis, seejärel reisimine: Vierwaldstättersee, Zürich, Arosa, Milano, Papollo, Portofino, Firenze, Wolfenschiessen ja Heidelberg. Detsembris 1902 käis ta Roomas ja pöördus mais 1903 tagasi Berliini. Sel ajal tõlkis ta Knut Hamsunit ja Bjørnstjerne Bjørnsonit. Alates 1903. aastast töötas ta oma sõbra kirjanduslektor Bruno Cassireri kirjastuses. Varem oli ta dramaturg Felix Bloch Erbeni juures. 1905 reisis ta Wyki ja oli sanatooriumis Birkenwerderis, mis ei andnud soovitud tulemust. Sel aastal ilmusid tema "Galgenlieder" ja ta luges Fjodor Mihhailovitš Dostojevskit. Aasta hiljem reisis ta tervislikel põhjustel mägedesse: Bad Ölzi, Längenfeldi, Obergurglisse, Meranosse, Maia Altasse, San Vigiliosse ja Tenigerbadi ning tegeles Jakob Böhme, Fechneiri, Fichte, Hegeli, Eckhart von Hochheimi, Fritz Mauthneri, Spinoza ja Lev Tolstoiga.

Juulis 1908 tutvus ta Bad Dreikirchenis Margareta Gosebruch von Liechtensterniga. Pärast Margareta lahkumist jäid nad tihedasse kirjavahetusse. Kui too oktoobris haigestus, sõitis Morgenstern tema juurde Freiburgi Breisgaus. Kuna aga kihlatu viibimine haige naise juures oli vastuolus ühiskondlike tavadega, reisis Morgenstern Strasbourgi. Novembris sõitsid nad koos tervenenud Margaretaga Berliini.

Jaanuaris 1909 tutvus ta Rudolf Steineriga, kes pidas Berliinis loenguid ja kellega sidus teda edaspidi tihe sõprus. Et tema loenguid kuulda, reisis ta veel samal aastal Düsseldorfi, Koblenzi, Kristianiasse, Kasselisse ja Münchenisse. Mais astus ta kuu aega pärast Margaretat Steineri juhatatud Teosoofia Ühingu Seltsi saksa sektsiooni liikmeks. Kui organisatsioon 1912/1913 lõhenes, jäi ta Steineri poole ja sai Antroposoofiaseltsi liikmeks. Samuti tõlkis ta 1909. aastal Knut Hamsunit, käis rahvusvahelisel teosoofiakongressil Budapestis, külastas oma isa Wolfshaus ning reisis Margaretaga Schwarzwaldis ja Obermaisis. Seal haigestus ta raskekujulisse bronhiiti, millele aitasid kaasa arvukad reisid. Arst viitas peatsele surmale. Tervislik seisund siiski paranes ning 7. märtsil 1910 Christian ja Margareta abiellusid.

Maist augustini elas Morgenstern Bad Dürrensteinis, kuni ta läks Berni Steineri loenguid kuulama. Loenguid Baselis kuulas Morgensterni naine üksi. Pärast Münchenis viibimist reisis Morgenstern oktoobris Verona, Milano ja Genova kaudu Palermosse ja lõpuks Taorminasse. Samal aastal algas tema koostöö kirjastaja Reinhard Piperiga, mis jätkus elu lõpuni. Christian Morgenstern oli enne teinud koostööd kirjastajate Richard Taendleri, Schuster & Loeffleri, Samuel Fischeri ja Bruno Cassireriga.

Õieti tahtis Morgenstern koos Margaretaga pool aastat Taorminas veeta. Et ta aga uuesti haigestus, läks ta kevadel 1911 saksa haiglasse Roomas ja siis sanatooriumisse Arosas, kus ta kohtus oma isa ja Margareta emaga, kes algul ei olnud abieluga nõus. Mõne kuu pärast sai ta sanatooriumist lahkuda ja kolis Margaretaga ühte korterisse Arosas. 1912. aastal sai ta 1000 marka stipendiumi Saksa Schilleri fondilt. Varsti seejärel sõitis ta Davosi. Margareta kuulas tema jaoks Steineri loenguid Münchenis. Ikka veel haige, lahkus ta sanatooriumist ja läks koos Margaretaga Zürichisse, kus ta oktoobris kohtus Steineriga. Seejärel pöördus ta tagasi Arosasse. Ta koostas kirja, kus tahtis Rudolf Steineri esitada Nobeli rahuauhinna kandidaadiks, see kiri jäi aga saatmata. Kevadel 1913 peatus Morgenstern Portoroses, kus ta tõlkis Friedrich Suure luuletusi prantsuse keelest ja sõbrunes Michael Baueriga, kes oli samuti kopsuhaige. Pärast ühte reisi Bad Reichenhalli, kus ta kohtus Friedrich ja Helene Kayssleriga, kuulas ta Münchenis Steineri loenguid, kellele ta järgnes novembris Stuttgarti ja detsembris Leipzigisse. Nii Stuttgardis kui ka Leipzigis retsiteeris Marie von Sivers, hilisem Steineri abikaasa, Morgensterni luuletusi. Morgenstern pidas viimaseid loenguid vana-aasta õhtul oma elu suurimaks austusavalduseks.

Münchenis ei saanud Morgensternid oma arstiga ühendust ja proovisid minna sanatooriumisse Arcos, kus Morgensterni kui surevat patsienti vastu ei võetud. Pärast lühikest viibimist ühes sanatooriumis Bolzano lähedal elas ta Meranos Maia Bassas, kus ta töötas trükipoognatele jõudnud kogumiku "Wir fanden einen Pfad" kallal. Ta kirjutas Michael Bauerile: "Nüüd heidan ma veel maha ega tõuse enam kõrgele … me tahame minna Hartungeni juurde Meranosse". Morgenstern suri 31. märtsil 1914 kell viis hommikul oma arsti dr Christoph Hartung von Hartungeni juuresolekul. 4. aprillil tuhastati ta Baselis. Urni hoidis Rudolf Steiner seni, kuni see pandi üles uude Goetheanumisse.

• Wikisource:Christian_Morgenstern

• "Kotermann". Tõlkija U. Uibo. Vikerkaar 6/1998