Carl Rogers

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Carl R. Rogers (8. jaanuar 1902 Oak Park, Illinois – 4. veebruar 1987 San Diego) oli Ameerika psühholoog, kes on tuntud kui humanistliku psühholoogia suuna üks alusepanijaid.

Lisaks peetakse Rogersit üheks esimeseks psühhoteraapia (mõjukuse) uurijaks. Rogers arendas psühhoteraapia mittedirektiivset vormi, milles on põhiroll kliendil endal. Seda psühhoteraapia vormi nimetatakse kliendikeskseks teraapiaks (client centered therapy). Carl Rogers oli nomineeritud Nobeli rahuauhinnale oma panuse eest Lõuna-Aafrika ja Põhja-Iirimaa rahvuslike gruppide konfliktide lahendamisel. Haggbloomi jt (2002) uurimuses, kus kriteeriumideks oli tsitaatide ja tunnustusavalduste arv, leiti, et Carl Rogers on mõjukuselt kuues 20. sajandi psühholoog ja praktikute seas Sigmund Freudi järel teisel kohal.

Rogers õppis Wisconsini ülikoolis ja sai doktorikraadi Columbia ülikoolist kliinilise psühholoogia alal. Aastatel 1928–1939 töötas Rogers nõustajana laste vägivalla preventatsiooni ühingus. Aastal 1940 asus ta tööle Ohio ülikooli. Selleks ajaks oli tema kliendikeskne teraapiavorm praktiliselt välja töötatud ning ta avaldas oma ideed 1942. aastal oma teises raamatus "Nõustamine ja psühhoteraapia" ("Counseling and Psychotherapy").

Rogers uskus, et peaaegu kõigi klientide vaimset seisundit saab parandada sobiva psühhoterapeutilise keskkonna loomise kaudu. Sellise keskkonna keskmes on soe ja personaalne suhe kliendi ja terapeudi vahel. Rogersi eelistus kasutada mõistet "klient", mitte "patsient" väljendab Rogersi loobumist traditsioonilisest autoritaarsest nägemusest terapeudi-kliendi suhtest ning tema idee kohaselt on kliendi-terapeudi suhte aluseks võrdsus.

Rogersi järgi määratleb klient teraapia üldise suuna ning terapeut otsib samal ajal võimalusi kuidas suurendada kliendi eneseteadlikkust ja arusaamist iseendast, kasutades selleks mitteformaalseid selgitavaid küsimusi. Rogersi iseloomulikumad meetodid on terapeudi-poolne kliendi mõtete peegeldamine, mis peaks aitama edastada sõnumit, et klienti austatakse ja terapeut usub kliendi võimekusse oma probleemidega ise hakkama saada.

Kliendi-keskne teraapiavorm tuleneb Rogersi enda veendumusest, et inimloomuse fundamentaalseks elemendiks on soov täielikult aktualiseerida oma positiivne potentsiaal. See uskumus on iseloomulik humanistliku psühholoogia esindajatele ning on vastandiks psühhoanalüütilisele nägemusele inimestest, keda panevad käituma allasurutud antisotsiaalsed impulsid. Rogersi nägemuse kohaselt on teraapia esimeseks ülesandeks eemaldada takistused, mis segavad kliendil end teostada. Rogersi teraapia erinevus psühhoanalüüsiga peitub ka selles, et kliendikeskses teraapias rõhutatakse klientide praegusi emotsioone ja hoiakuid, erinevalt psühhoanalüüsist, kus põhirõhk on varajastel lapsepõlvekogemustel.

1947. aastal oli Rogers Ameerika Psühholoogilise Assotsiatsiooni president. Rogersi meetodid saavutasid üha rohkem tunnustust ning meetodi kasutajate arv kasvas kiiruga. Rogersi kliendikeskne teraapia oli 1950. ja 1960. aastatel väga populaarne ja laialdaselt kasutusel, kuna oli alternatiiviks psühhoanalüüsiga kaasnevale autoritaarsusele. 1956. aastal pärgas APA Rogersit auhinnaga väljapaistva panuse eest teadusse. Oma elu viimasel kümnendil huvitus Rogers hariduse reformimisest. Laenates oma terapeutilise meetodi keskse idee, pakkus Rogers välja, et õpetajad (nagu ka terapeudid) peaksid töötama pigem abistajate kui kohtunikena/hindajatena või pelgalt faktide edastajatena.

• Psychotherapy and Personality Change (1954)
• Freedom to Learn: A View of What Education Might Become (1969)
• Carl Rogers on Encounter Groups (1970)
• Carl Rogers on Personal Power (1977)
• A Way of Being (1980)

• Strickland, B. (2001) The Gale Encyclopedia of Psychology. 2nd Edition. New York: Gale Group