Õhusaastus

Õhusaastus ehk õhu saastumine on inimestele ja/või teistele organismidele kahjulike looduslike ja inimtekkeliste ainete jõudmine õhukeskkonda. Õhusaaste moodustavad looduslikud ja inimtekkelised atmosfääris olevad gaasilised, tahked ja vedelad osakesed, mis avaldavad atmosfäärile negatiivset mõju. Saastatud õhk võib mõjuda halvasti inimeste või teiste organismide tervisele ja heaolule. Õhusaasteks nimetatakse ka õhus levivat halba lõhna või atmosfääri läbipaistvust vähendavaid komponente, mis ei pruugi olla tervisele ohtlikud.

Õhusaaste pärineb peamiselt maapinna lähedalt. Õhusaaste allikad jaotatakse kaheks: looduslikud ja inimtekkelised. Looduslikeks saasteallikaiks võivad olla ka vulkaanid ja metsapõlengud. Inimtekkeline saaste tekib näiteks soojuselektrijaamades ja keemiatööstuses. Õhk saastub väga, kui õhusaaste ei haju, vaid koguneb linnakeskkonda. Sellist nähtust nimetatakse inversiooniks.

Saasteainete levikut mõjutavad paljud protsessid. Nendeks on heitkogus õhus, atmosfääris toimuvad keemilised reaktsioonid, saasteainete transport ning paljud teised tegurid. Maal on kõik mingil määral saastunud looduslikku päritolu ainetega. Atmosfääris leiavad aset keemilised reaktsioonid, mille tagajärjel õhku paisatud ühendid moodustavad uusi aineid. Näiteks primaarsetest saasteainetest võivad moodustuda sekundaarsed saasteained (hape, sulfaadid, nitraadid, osoon jt), mis on teistsuguse mõju ja omadustega. Kõik atmosfääris olevad lisandid sadenevad lõpuks Maa külgetõmbejõu tõttu tagasi maapinnale. Eristatakse kahte vormi: kuivsadenemine ja märgsadenemine. Kuivsadenemise käigus pinnas reageerib ja võib tekkida adorptsioon. Märgsadenemise puhul ühendid lahustuvad sademetes ning sajavad alla. Õhusaaste levikut mõjutab atmosfääri üldine tsirkulatsioon. Ilmastik saasteallika ümber määrab, missuguste omadustega saasteained ringlusse lähevad.^[1]

• Vulkaaniline tegevus – eraldub väävliühendeid, kloor- ja fluorvesinikke ^[2]
• Bioloogiline lagunemine – tekib vesiniksulfiidi^[2]
• Metsatulekahjud – eraldub suitsu, tolmu, tuhka^[2]
• Äike – eraldub lämmastikoksiide ja osooni^[2]
• Metaan – tekib loomade seedimisest ^[3]

Õhku saastavad paljud meile märkamatud tegevused, näiteks satub kosmilist tolmu planeedi Maa igale ruutkilomeetrile aastas 0,07 kg.^[1]

Inimene vajab eluks palju energiat. Peamised inimtekkelised õhusaaste allikad on tööstus, põllumajandus ja seal kasvatatavad loomad.

Üha suureneva energiatootmise ja -tarbimise tõttu on kasvanud kahjulikud mõjud nii keskkonnale kui ka inimesele endale. Kõik energia tootmise viisid avaldavad keskkonnale mõju kuid kõige saastavamad on need energia tootmise viisid, kus kasutatakse fossiilkütuseid. Energiatootmine avaldab mõju ka veerežiimile ja mikrokliimale ning seda kaevandamiste ja ehituste näol. Oluliselt avaldavad keskkonnale mõju ka tööstuslikud protsessid ning on leitud, et piirkondades, kus asuvad keemia-, metalli- jms tööstusettevõtted, on palju õhusaastet.^[1]

Tänapäeval on transport iga inimese jaoks väga oluline. Küll aga mõjutab transport nii loodust kui ka inimese tervist. Transpordist eralduv süsihappegaas (CO₂) on üks põhilisi kasvuhooneefekti põhjustajaid. Transpordist tuleb ohtlikult suur hulk õhusaasteaineid ja neljandik kasvuhoonegaaside heitest Euroopas.^[1]

Ligikaudu 90% kogu Euroopa ammoniaagi (NH₃) heitkogusest pärineb looma- ja seafarmidest, sõnniku ladustamisest ning põllu- ja rohumaade väetamisest sõnniku ning lämmastikväetisega, maailmas aga 50% ringis. Eriti probleemne on see teema maades, kus looma- ja põllupidamine on eriti intensiivne, nagu Belgia, Holland, Taani jt, mistõttu neis riikides on välja töötatud spetsiaalsed programmid ammoniaagi heidete vähendamiseks põllumajandusest.

Atmosfäärse (NH₃) allikaks võivad olla ka põlluviljad ja teised põllukultuurid, kui on toimunud N-ga üleväetamine, taimede produktsioon on piiratud kehvade kasvutingimuste tõttu, taimed on haiged jne.

Aktiivne põlluharimine on vajalik tegevus, aga ka oluline keskkonna hapestumise põhjustaja, eeskätt (NH₃) heitkoguse tõttu. Maa- ja veeökosüsteemide kahjustuse kõrval põhjustab (NH₃) heitkogus ka olulist väetiste kulu kasvu ja seega vajalikke lisakulutusi põllumajandusse. Taime- ja viljakasvatuses kahjurite tõrjeks kasutatavad pestitsiidid satuvad aurustumisel õhku ja kuhjuvad oma pika eluea tõttu naabruses olevates ökosüsteemides, samuti levivad atmosfääri ning sademete kaudu kaugustesse, olles üheks piiriülese õhusaaste põhikomponendiks.^[1]

Kõigis Euroopa riikides on probleemiks kiiresti kasvav jäätmete hulk. Jõukaid riike iseloomustab suur olmejäätmete hulk. Hinnangute alusel tekib Euroopas aastas üle 250 mln t olmejäätmeid ja üle 850 mln t tööstusjäätmeid. Jäätmete kogus kasvab keskmise kiirusega 3% aastas.^[1]

On leitud, et õhusaaste põhjustab ka tervisele riske. Õhusaastest põhjustatult võivad tekkida hingamisteede ja südamehaigused, kopsuvähk,^[4] närvisüsteemi talituse muutused, enneaegne surm. Õhusaaste võib süvendada ka olemasolevaid haigusi, nagu näiteks astma ja eelnimetatud haigused. See, kas ja kui palju õhusaaste inimese tervist mõjutab, sõltub saaste kogusest ja kokkupuute tasemest.^[5]

Peamisteks tervisehäirete põhjustajateks peetakse peente osakestega seotud metalle/erinevaid orgaanilisi aineid. Protsesside tagajärjel väheneb vere hapnikukudede võimekus ja südame töö nõrgeneb.^[6] Erinevaid rühmi mõjutab õhusaaste erinevalt. Riskirühma kuuluvad noored, vanurid ja madala sissetulekuga inimesed kogu maailmas, kes ei pääse ravile, sest visiit eriarstide juurde on liiga kallis.^[7]

Paljudes vaestes arenguriikides on üheks ohtlikumaks probleemiks siseõhusaaste. Siseõhusaaste tekib põhiliselt halvasti ventileeritud ahjudest, kus põletatakse puitu, sõnnikut ja kivisüsi. Selline tegevus põhjustab hinnanguliselt aastas 1,6 miljoni inimese surma. Rohkem kui pool surnutest on alla viieaastased lapsed. Suure suremusega arengumaades on siseõhusaaste neljandal kohal terviseriskifaktoritest, mis põhjustavad haigusi ja surma.^[8]

Kõige levinumad õhusaastega kokkupuute viisid on järgmised:

• Õhusaastega kokku puutunud vee joomine
• Saastunud mullas kasvanud köögi- ja puuviljade söömine
• Naha kontakt saastunud veega (nt veesuusatamine)
• Saastunud õhu sissehingamine
• Laste kokkupuude saastunud ainetega. Väljas on saastunud nii liiv kui ka muu pinnas. Kui saastunud osakesed satuvad organismi, võib see tekitada tervisekahjustusi.
• Kokkupuude toiduainetega, mis on saastunud (nt muna, piim, liha. Loom on söönud põllul saastunud toitu ning ka temalt saadav saadus (toiduaine) on saastunud)^[9]

Euroopa keskmiste näitajatega võrreldes on Eestis välisõhk puhtam, samas tekitab terviseprobleeme siseõhusaaste seoses vanade majade, kehva ventilatsiooni ja ahiküttega.^[4]

Eestis on tuntumad õhusaaste tekitajad Kiviõli ja Kohtla-Järve, sest seal asuvad põlevkivikeemiatehased. Olulisemad neist on Viru Õlitööstus AS, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, Nitrofert, Viru Liimid AS ja Velsicol Eesti AS. Need ettevõtted mõjutavad välisõhku oluliselt.

Teine oluline tervist mõjutav õhusaaste põhjustaja on autoliiklus – eriti kevadeti, mil lumi ja jää on sulanud, aga sõidetakse endiselt naastrehvidega.^[4]

Umbes 89–92% Eestis toodetavast energiast saadakse põlevkivi baasil, ülejäänud 10% toodetakse biokütusest. Kuna põlevkivi sisaldab olulisel määral väävlit ja tuhka, siis on mineraalse lendtuha ja vääveldioksiidi heited atmosfääri suured. Põlevkivi tarbimine on pärast langust 1996.–1999. aastal stabiliseerunud ja viimastel aastatel isegi suurenenud. Kasvanud on ka maagaasi kasutamine, mis aitab vähendada õhusaastatust.^[1]

Eestis kasutatakse põllumajanduses sõnnikut ja mineraalväetist. See on ammoniaagi peamiseks allikaks. Kuna aastatega on väetise kasutamine vähenenud, on ka ammoniaagi heitkogus vähenenud.

Raskmetallid satuvad õhku erinevaid metalle sisaldavate kütuste põletamisel ja transpordil.^[1] Nendeks on:

• Põlevkivi
• Kivisüsi
• Immutatud puit
• Turvas
• Kütteõlid^[1]

Aastatega on oluliselt vähenenud raskmetalliühendite kasutamine tööstuses. 1997. aastal kasutati plii-, koobalti-, nikli-, kaadmiumi-, tina- ja kroomiühendeid 198 tonni, 2002. aastal vaid 90 tonni.^[1]

Eesti olukord on võrreldes paljude teiste riikidega hea. Puuduvad dioksiinide ja furaanide saasteallikad, keelatud on kasutada kloororgaanilisi ühendeid. PCB-ainete sisaldus õhus on lubatud normide piires. Põhilisteks PCB allikateks Eestis on kütuste põletamine ja kondensaatorite ja transformaatorite leke. PCB-d jõuavad Eestisse Lääne- ja Kesk-Euroopast ning Venemaalt. Polüaromaatseid süsivesinikke (PAH) satub õhku Narva põlevkivielektrijaamade suitsugaasidega. Polüaromaatsete süsivesinike oluliseks allikaks on kütuste (eelkõige puidu) põletamine. Eestis satub õhku 11 tonni polüaromaatseid süsivesinikke, liiklusvahendite kasutamisest tekib aastas kuni 46 kg PAH-ühendeid.^[1]

Õhusaaste leviku kontrollimiseks kirjutati Genfis 1979. aastal piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon. See jõustus 1983. aastal, Eesti liitus 2000. aastal. Genfi konventsioon on esimene rahvusvahelisel tasemel sõlmitud mitme riigi vaheline kokkulepe, mis käsitleb õhusaaste probleeme, sealhulgas eutrofeerumist, maapinnalähedase osooni teket, raskmetallide ja püsivate orgaaniliste saasteainete sattumist keskkonda. Algselt sõlmiti see lepe keskkonna hapestumise pärast Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Genfi konventsioon käsitleb riigipiire ületava õhusaaste kauglevi piiramist ja vältimist. Riigid, kes on Genfi konventsiooniga ühinenud, peavad vähendama oma riigi õhusaastet ja seda pidevalt kontrollima Genfi konventsioon tähendab ka seda, et kõik liitunud riigid ei tohi oma õhusaastet suunata naaberriiki ega kahjustada sellega teise riigi keskkonda. Genfi konventsiooniga on liitunud kõik Euroopa riigid, v.a Albaania.^[1]

Genfi konventsiooni osaliste kohustused:

• Inimese kaitsmine õhusaate eest
• Õhusaaste vähendamine
• Seire tõhustamine
• Informatsiooni vahetamine osaliste vahel
• Koostöö
• Strateegiate väljatöötamine^[1]

• Õhusaasteained
• Õhusaaste leviku modelleerimine
• Veereostus
• Valgusreostus
• Mürareostus
• Mullasaastus
• Saastamine
• Saastus
• Värske õhu müümine

 Õhusaastus – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis