Utoopia

Proosa

Minu meelest on kirjanikel loomu poolest suurem võime massiemotsioonidest ja sotsiaalsetest oludest lahti öelda. Inimesed, kes pidevalt vaatlevad ja jälgivad, muutuvad vaadeldava ja jälgitava kriitikuks. Vaadake kas või kõiki neid utoopiaid, mida on sajandite vältel kirjutatud. More’i "Utoopia", Campanella "Päikeselinn", Morrise "Uudiseid eikusagilt", Butleri "Erewhon" (tagurpidi "nowhere"), kõik need erisugused võimalike tulevike projektid, mille on loonud teadus- ja kosmoseulme autorid, kes minu meelest järgivad sama traditsiooni. Need teosed kujutavad endast muidugi tolleaegsete ühiskondade kriitikat, sest utoopiat ei saa kirjutada vaakumis.
- Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR 22/2018, lk 11

[Herzen:] Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja. Kus on laul, kui see on ära lauldud? Kus on tants, kui see on tantsitud? Ainult meie, inimesed, tahame omada ka tulevikku. Me veename endid, et maailm on tagasihoidlikult meie eesmärgi lahtirullumise teenistuses. Me märkame ajaloo ebakindlat kaost iga päev, iga tund, kuid miski on pildil valesti. Kus on looduse kõrgeima loomingu ühtsus ja tähendus? Muidugi peavad need miljonid väikesed juhuste ja isepäisuse nired saama parandatud tohutus maa-aluses jões, mis kahtlemata kannab meid kohta, kuhu meid oodatakse! Aga sellist kohta pole olemas, sellepärast nimetataksegi seda Utoopiaks.
- Tom Stoppard, "Laevahukk", II vaatus