Sutaan

Proosa

"Kas see härra polegi rüütel?" küsis kuninganna lord Winterilt.

"See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu.

"Madame," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu sutaan käib kinni ainult ühe nööbiga ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)

[Athos:]"Ja mis asjad need siis on?"

[Aramis:] "Esiteks üks väike mõõgapiste koadjuutorile, keda ma kohtasin eile proua de Rambouillet' juures ja kes kasutas minu suhtes väga ebatavalist tooni."

"Minge ikka! Tüli preestrite vahel! Duell kahe liitlase vahel!"

"Mis parata, mu armas. Tema on tülinorija, mina samuti. Tema on naistekütt, mina samuti. Ta sutaan rõhub teda ja ausõna, mina olen enda omast kõrini tüdinud. Mõnikord tundub mulle, et tema on Aramis ja mina olen koadjuutor - nii palju on meil ühiseid jooni." (lk 410)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

Isa Ralph ilmus kohale oma tavalises sutaanis, aga peab ütlema, et ei mingi frakk ega smoking oleks talle rohkem sobinud kui see range must pikk-kuub loendamatute tillukeste riidega kaetud nööbikestega kaelusest kuni alla välja, ning lillaservalise preestrisärbiga.
- Colleen McCullough, "Ogalinnud". Tõlkinud Urmas Rattus, 1994, lk 146