[go: up one dir, main page]
More Web Proxy on the site http://driver.im/
Vikitsitaadid

Lapsepõlv

Lapsepõlv on aeg, mil inimene on veel laps, st üpris noor ja üldjuhul väike. Bioloogilises mõttes lapsed on kõigis inimühiskondades, kuid lapse eripärane ühiskondlik staatus võib olla väga erinev, mistõttu ajaloolased on rääkinud ka lapsepõlve leiutamisest Euroopas renessansiajal.

Hilma af Klint "10 suurimat nr 2 - Lapsepõlv" (1907)
Mäng on peamine tegevuse liik lapsepõlves

Proosa

muuda


  • Kui ma olin väike, rippus koridoris, otse minu magamistoa vastas, käokell. Ta meeldis mulle väga, ma aina kuulasin nobedasti välja hüppava käo häält. Kord öösel aga hirmutas mind mu meeliskell väga. Mingi kume heli peletas une ning öises vaikuses kuulsin kolmeteistkümmend jubedat hüüdu. Öökull, mõtlesin ma, öökulli hõige tähendab surma. Hirmunult hakkasin hüüdma ja karjuma, kuid keegi ei kuulnud mind. Siis valdas mind kohutav meeleheide, arvasin, et kõik inimesed majas, väikeses linnas, isegi terves maailmas on surnud ja mina olen ihuüksinda jäänud siia surnud maailma. Kui ma meenutan seda aega lapsepõlvest, tõuseb taas esile jube öö, mil mu sõber käokella seest maailmale surma ennustas. Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär.


  • Lapsekäed võivad väga hästi tööd teha, kui neil ainult keelata puukoorest laevukesi lõigata, pajuvilesid vesta ja künkanõlvadele mängumaju ehitada, lapsekäed suudavad Myra lehmi lüpsta ja härgade latreid puhastada, lapsekäed võivad teha kõike, kui neid ainult eemal hoida kõigist laevukestest, mänguonnidest ja muust, millega nad hoopis meelsamini tegeleda tahaksid.
  • "Ma ei näe enda lapseelus kindlasti enam kunagi midagi toredat," ütles Anna lüpsipingil istudes ja hakkas nutma. "Ei, sest siin, Myras on kõik päevad niisama hallid kui hiired laudas," kostis Mattias.
  • "Ega mu lapseelu kaua kesta," arvas Anna. "Kartuli ja silgusoolvee peal ma talveni küll ei ela." "Sa pead siiski talveni elama," ütles Mattias. Talvel saad sa kooli minna, ja siis pole päevad enam nii hallid kui laudahiired."



  • Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.


  • Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad.


  • Üks kõige suurepärasemaid vedamisi inimese elus on õnnelik lapsepõlv.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 11


  • Mina pole küll eales uskunud, et lapsepõlve tugevad tunnusjooned lihtsalt kaovad; nad võivad minna põranda alla, võivad muunduda millekski erinevaks, kuid ei haihtu; väga sageli ilmuvad nad jõuliselt lagedale, kui on möödunud elu keskpaik. Just siis, aga mitte raugaeas on tõeline teine lapsepõlv.


  • Toit on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik lapsepõlv andis mulle kaasa hirmu, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me kodus sõime. Minu ema oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud lihtsus, mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 14


  • Arst ütleb:
"Rääkige mulle oma lapsepõlvest."
Seda ma ootasin. Minu lapsepõlv! Kõik tunnevad huvi minu lapsepõlve vastu.
Ma juba teadsin, kuidas nende idiootsete küsimustega toime tulla. Mul on igaks elujuhtumiks hästi läbimõeldud lapsepõlv, minu vale töötab suurepäraselt. Olen seda juba mitu korda kasutanud. Jutustasin seda Yolande'ile, oma vähestele sõpradele ja tuttavatele ja sama lugu ma räägin ka Line'ile.
Ma olen sõjaorb. Minu vanemad said pommitamisel surma. Mina jäin ainsana oma perekonnast ellu. Mul ei olnud vendi ega õdesid.
Kasvasin orbudekodus, nagu paljud teisedki selle aja lapsed. Kaheteistkümneaastaselt ma põgenesin sealt, läksin üle piiri. Ongi kõik."
"Ongi kõik?"
"Jah, ongi kõik."
Ma ei hakka talle ometi oma tõelisest lapsepõlvest jutustama! (lk 13)
Mina istusin maja ees ja mängisin savimullaga, sõtkusin seda ning voolisin sellest hiiglaslikke falloseid, rindu ja tuharaid.
Punasest savist voolisin ka ema kuju, millesse ma oma lapsenäppudega auke uuristasin. Voolisin suu, nina, silmad, kõrvad, suguelundi, päraku ja naba.
Ema oli auke täis, nagu ka meie maja, minu riided ja kingad. Toppisin kingaauke mudaga kinni. (lk 14)
  • Loomulikult ei muretsenud ma selle kõige pärast sugugi. Võib isegi öelda, et mul oli õnnelik lapsepõlv, sest ma ei teadnud, et lapsepõlv võiks olla teistsugune. (lk 14)


  • Mitu kuud pärast seda kattis ema ikka veel laua neljale ning pesi ja triikis hoolega oma mehe riideid. Ikka uuesti ja uuesti. Täiskasvanuna mõistis Peter, kui tohutult ema oma meest leinas, ja ta mõtles, kas ema sellest tegelikult üldse üle saigi.
Ta mäletas oma lapsepõlve sellisena, et alati oli kõige parem nii palju kui võimalik eemale hoida, sest emal justkui ei jätkunud kunagi piisavalt jõudu, kui seda vaja oli. Ajapikku sai talle selgeks, et parem on emaga üldse mitte arvestada, sest ei võinud iial ette teada, millal ta ära väsib.
Ema elutahe oli ära põlenud ja kustunud koos tema elu armastusega, ja kui ta 26 aastat hiljem suri, ei osanud surma põhjust keegi seletada.
Vanemaks saades sai ta aru, et tema ja Eva ei suuda iialgi täita seda tühjust, mis ema jaoks isast maha jäi, kuid kuni selle päevani, mil ema suri, püüdis ta kogu aeg.


  • "Nii et sa elasid kuus aastat koos oma vanaemaga, kes jõi õlut ja kuulas hommikust õhtuni Vennaskonda. Sa olid oma tunded Alexi vastu maha surunud ja ka uute sõpradega sul eriti sooje suhteid ei tekkinud. Sa olid eemal oma kodust, oma emast ja õest-vennast. Küllaltki hirmuäratav elu, kui aus olla," arvas Karl.
Ma raputasin pead. "Mu elu polnud karvavõrdki hirmuäratav. Ma olin rahul. Ma olin ju ometi ise endale sellise elu valinud ning võisin iga kell asjad pakkida ja koju tagasi põrutada. Aga ma ei teinud seda. Mitte et ma ei oleks selle peale kunagi mõelnud, aga ... Ma olin oma eluga vanaema juures rahul. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Kõik kaheksateist aastat. Üks rahulikumaid lapsepõlvi, mida ma üldse ette oskan kujutada.
Aga mu õnnelik lapsepõlv sai otsa täpselt sellel päeval, kui ma sain kaheksateistkümneaastaseks. Usu või mitte, aga just nii see oli. öeldakse ju küll, et inimene saab täisealiseks just sellel sünnipäeval, kuid nähtavasti ma lootsin veel mõneks ajaks ema ja vanaema seelikusabasse tolknema jääda. Aga mul ei lastud. Just täpselt oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval pidin ma mürtsuga täiskasvanuks saama. Ja kui sa veel teaksid, kui suur see mürts oli."


  • Plano. See sõna toob silme ette drive-in'id, tüüpplaneeringuga majad, kuumust õhkuva asfaldi. Sealsed aastad andsid mulle väärtusetu mineviku, mille võib pärast kasutamist ära visata nagu plasttopsi. Mis oli vist teatud mõttes väga suur kingitus. Ma sain kodust lahkudes sepitseda endale uue ja hulga rahuldustpakkuvama, vapustavatest, lihtlabastest keskkonnamõjudest kirendava ajaloo; värvika, võõrastele kergesti vastuvõetava mineviku.
See fiktiivne lapsepõlv supelbasseinide ja apelsinipuusalude ja võluvate, kombelõtvade meelelahutustöösturitest vanematega on oma sõgestava säraga tuhmi algupärandi täielikult varjutanud. Kui ma mõtlen tagasi oma päris lapsepõlvele, ei meenu mulle sellest peaaegu mitte midagi peale asjade nukra pudi padi tossud, mida ma kandsin aasta läbi; supermarketist ostetud värviraamatud ja koomiksid; vähe huvi pakkuvad, veel vähem ilusad. [---] Neist aastatest ei mäleta ma tõesti palju muud kui mingit valdavat meeleolu, mis täitis neist suurema osa, melanhoolset tunnet, mis seostub pühapäevaõhtuste Disney filmide vaatamisega.
  • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 5-6


  • Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud.


  • "Ma ei mõista, kuidas Robert ja Belle Moncrieff võisid mitte teada, mis toimub. Martha ütles, et ta püüdis alguses neile rääkida, kuid nad ei pööranud sellele tähelepanu." Sandy ei saanud kuidagi aru: üks nende lastest on nii kurb ja omadega nii hädas, et on valmis kogu selle halva lõpetamiseks tapma, ja nemad ei märka. "Kiusamine toimus otse nende nina all ja nemad ei teinud midagi."
"Nad on enesekesksed, nad mõtlesid vaid oma elule," ütles Perez, "ja Roberti lapsepõlv oli samuti külm ning armastuseta. Võib-olla ta arvas, et perekonnaelu peabki selline olema."
  • Ann Cleeves, "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, 2020, lk 324


  • Sõnapaarist "õnnelik lapsepõlv" on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses.
  • Jah, mida kõike pole aja jooksul ära keelatud, et seda õnnelikku lapsepõlve tagada: nii puhmaskulme kui ka mootorrattakiivreid, nii sinki-vorsti, neegrimusi-maiustusi kui ka hüüumärke! Kirjanikuna tahaksin väga loota, et lapsed, kellel pole muid kohustusi kui hommikust õhtuni õnnelik olla, leiavad siiski ka tee raamatute juurde, kuigi sealt võib avastada tegelasi, kes pole pooltki nii õnnelikud...


  • Minu lugu on autobiograafiline, ja kui aus olla, siis on tal ju suhteliselt õnnelik lõpp: ema pääses eluga vangilaagrist tagasi ja tal oli mees, kes teda ustavalt peaaegu viis aastat ootas, oli kodu – kuigi vaene, aga ikkagi kodu. Mind ei viidud koos 84-aastase vanaemaga Novosibirski oblastisse, kuigi küüditajad olid ähvardanud mu kaasa võtta… Kui palju perekondi purunes, kui paljud vangist vabanenud ei tohtinud oma kodukohta tagasi pöörduda! Nende seas olid ka minu onutütred, kes koos oma emaga elasid pikki aastaid Krasnojarski krais väikeses külas. Mäletan seda, kuidas koolis kiputi narrima Siberist tagasi jõudnud lapsi, kes kandsid vatikuubesid ja veidraid sonisid ning kõnelesid eesti keelt aktsendiga. Sellest on ka mu raamatutes juttu. Aga emaigatsusele vaatamata polnud mu lapsepõlv õnnetu, sest võisin alati toetuda isale. Selle kohta võiks öelda, et ingel pani padja alla.
  • [---] eks mitmele põlvkonnale lastele sisendati seda õnnelikkuse ülistamist, kuid arvan, et igal maal ja igal ajal on inimesed oludele ja poliitikale vaatamata armastanud, lapsi sünnitanud ja kasvatanud ning püüdnud elust rõõmu tunda. Ja lapsepõlv – eriti seda tagantjärele meenutades – võib olla õnnelik ka kõige raskematel aegadel, kui last ümbritsevad teda armastavad vanemad, õed-vennad, sõbrad ja sugulased, sest lapse kodumaa algab ikka kodust. Mulle näib, et laps võib tunda end õnnetuna ka väga jõukas kodus, kui kellelgi pole aega ega tahtmist temaga tegelda.


  • Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.
Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.
Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.
  • Arvan et see oli nagu kõigil teistel, kuna meil kodus räägiti Eesti kunagisest vabadusest ja suured inimesed lihtsalt panid tähele, et lapsed kuulavad kuskil laua all peidus, kuidas suured inimesed vaidlevad. Need vaidlused võisid olla suhteliselt huvitavad.
Mäletan oma sugulasi vaidlemas selle üle, kas Nõukogude ajakirjandus ikka kehtestab suuremaid sõnavabaduse piiranguid, kui seda tehti Pätsi ajal. Täiesti legitiimne küsimus kuskil 1970ndatel.
Lihtsamad vaidlused olid selle üle, kas võis olla, et Eesti Vabariigi ajal andsid talulehmad rohkem piima kui kolhoosi ajal. Tollal andsid kolhoosilehmad tavaliselt vist 4000 liitrit [aastas] ja nemad väitsid, et nende lehmad andsid juba Eesti Vabariigis 7000 liitrit. Isegi selle infoga oleks võinud koolis – ütleme nii – sattuda valvsa tähelepanu alla. Ei olnud üldse palju vaja.



  • Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.

Luule

muuda

Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
"Ära seda küll näpi, see on vana praht," ütleb isa.

  • Piret Põldver "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019


Keldriküngas, liivakuhi, tuulte varjuks kõrge müür,
õhtul vanaema süli, unelaulu hella lüür.
Vanaema lõppematu, tulvil muinasjutusalv.
Nõnda minust mööda lendas kevad, suvi, sügis, talv.

  • Ilmi Kolla, "Mudilasena", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 19

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lapsepõlv&oldid=114644"