Käokell

Proosa

Kui ma olin väike, rippus koridoris, otse minu magamistoa vastas, käokell. Ta meeldis mulle väga, ma aina kuulasin nobedasti välja hüppava käo häält. Kord öösel aga hirmutas mind mu meeliskell väga. Mingi kume heli peletas une ning öises vaikuses kuulsin kolmeteistkümmend jubedat hüüdu. Öökull, mõtlesin ma, öökulli hõige tähendab surma. Hirmunult hakkasin hüüdma ja karjuma, kuid keegi ei kuulnud mind. Siis valdas mind kohutav meeleheide, arvasin, et kõik inimesed majas, väikeses linnas, isegi terves maailmas on surnud ja mina olen ihuüksinda jäänud siia surnud maailma. Kui ma meenutan seda aega lapsepõlvest, tõuseb taas esile jube öö, mil mu sõber käokella seest maailmale surma ennustas. Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 5

Kell seisis ja kägu haudus. Ta istus kaks nädalat munadel ja igast munast tuli väike kellakägu välja. Kui keegi oleks osanud kägudele kellad ümber ehitada, siis oleks meil praeguseni igas peres käokell olemas ja me ei peaks ilmast ilma telefoniga õiget aega küsima.

Kellakäopojad lendasid kõik aknast välja metsa ja hakkasid kukkuma, nagu juhtus. Kellaajast ei olnud neil aimugi ja numbreid nad ka ei tundnud. Kui käopojad olid kellast välja lennanud, tõmbas vanaisa kellapommi uuesti üles. Kell käis usinalt ja täpselt nagu ennegi, aga kägu enam kellast välja ei tulnud.

Siis sai vanaisa aru, et kellakägu on koos poegadega minema lennanud. See on sama kägu, kes suvel metsas kukub kaksteist korda järjest, peab siis natuke aega vahet ja hakkab jälle otsast peale. Üle kaheteistkümne ei oska ta lugeda, aga teised käod ei oska niigi palju, nemad kukuvad niisama umbes.

Asta Kass, "Kellakägu" kogus "Igasugused asjad" (1979), lk 16-17

Lind kükitas oksal puutüve hargnemiskoha lähedal, millegi kõrval, mis meenutas linnumaja, ja näkitses enam-vähem ümmarguse puutüki kallal, mida ta ühe jalaga hoidis.

"Ilmselt parandab vana pesa," ütles Lu-Tze. "Ta ei saa olla nii vara nii kaugele jõudnud."

"See meenutab mingit vana karpi," arvas Lobsang. Ta pilutas silmi. "See on vana... kell?" lisas ta.

"Vaata, mida ta nakitseb," õpetas Lu-Tze.

"Noh, see näeb välja nagu... rohmakas hammasratas? Aga miks..."

"Õige tähelepanek. See, poiss, on kellakägu. Noor lind, nagu paistab, kes üritab paarilise ligimeelitamiseks pesa ehitada. Ega tal eriti lootust küll ei ole... Näed? Tal on sihverplaadi numbrid puhta valesti ja osutid on kõveriti küljes."

"Lind, kes ehitab kelli? Mina mõtlesin, et käokell on kell, millest hüppab välja mehhaaniline kägu, kui..."

"Ja mis sa arvad, kuidas inimesed sellise kummalise mõtte peale tulid?"

"Aga see on ju lausa ime!"

"Ei tea, mispoolest?" ühmas Lu-Tze. "Nende kellad käivad vaevalt pool tundi, näitavad aega, kuidas jumalad juhatavad, ja vaesed lollid isalinnud lähevad hulluks, üritades neid üles keerata."

"Aga see, et nad üldse..."

"Eks iga asi juhtub kusagil," ütles Lu-Tze.

Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 190

Luule

Kellakägu kukkus, kell aga valges veritsevas sidemes,
veenupuvarred lahti harutada mõne päevaga, muidu variseb sild
ja ajalehed tõmbuvad mõrkjaiks. kes siis valvab su und?

Kirsti Oidekivi, "Kellakägu kukkus" kogus "Akvaariumis" (2000), lk 27