Kannibalism

Proosa

Aga mingeid inimsööjaid ei paistnud.

"Haa, nad on minema hiilinud ja varitsevad," arvas Pipi. "Või istuvad ja veerivad kokaraamatust, kuidas nad meid peaksid valmistama. Ja seda ma ütlen, et kui nad mind hautatud porganditega serveerivad, ei andesta ma seda neile iialgi. Ma jälestan porgandeid."

"Uh, Pipi, ära räägi niiviisi," ütles Annika ja väristas ennast.

"Ah soo, sina ka ei salli porgandeid? Nojah, olgu kuidas on, nüüd peame telgi üles lööma." (lk 162)

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

Liha lehka oli metsaaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel lõkke ümber mitu tundi filosoofilistel teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.

Miia veel imestas, et olen nii halvasti kursis uuema proosaga.

Ene Mihkelson, "Miia", Vikerkaar 10/1988, lk 2-3

[Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."

"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."

"Jah, härra."

"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."

"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.

"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.

"Oh!" kordas Raoul.

"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."

"Tõepoolest!"

"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin." (lk 371)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Luule

"Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
mõtle, mis mul toonud piina:
viina tõi sull' ilus Odu –
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?"

"Saanud, joonud, armas Kambo!
Ole terve – ah, vaat seda,
eksitus, näe, ütlen sulle –
mõtlesin, et kõik on mulle:
viina mina ära jõin,
tüdruku siis peale sõin.

Tervitusi saadan sulle."

Juhan Liiv, "Aafrika mehed", u 1910